Aul         Clangula hyemalis

Varatalvised päevad on maru lühikesed, aga kui ilm vähegi soosib jagub randades hulkujaid ja kaunite vaadete nautijaid isegi valjust tuulest hoolimata.

Rändeparved on lahkunud, siinsed linnuseltsingud talvituvad meie vetes kuni jääolud seda võimaldavad. Katsume neid tutvustada nii, et eemalt nähtav linnuseltsingut annab määrata.

Mahir on kogu aeg koos lammastega,

Kaelustamise päeval 23. mail 2019 oli võsavillem V080 terve ja heas toitumuses.

Huntide elu ei ole kerge. Suurkiskjatena jahivad nad sageli endast 5-10 korda suuremaid loomi: punahirvi, põtru, teatud piirkondades ka piisoneid. Isegi kui saakloomi on looduses rohkelt, on nende murdmine hundi jaoks keeruline ning ohtlik. Nälg on lisaks jahikäigus saadud vigastustele ning inimesepoolsele küttimisele üks suurimaid võsavillemite surmapõhjuseid.

Rekord nr. 61.  Suurim paisjärv sisemaal – Paunküla veehoidla.

Asub Harjumaal Kose vallas. Veehoidla rajati 1960 aastal Pirita jõe paisutamisega Paunküla ja Ardu küla vahele: pindalaks 415,8 hektarit ja koos saartega 447,2 hektarit. Veehoidlal asub kümme saart, kus elab palju rästikuid. Rajatis oli mõeldudTallinna linna veega varustamiseks kuival aastaajal.

Detsembrikuu kolmel laupäeval toimuvad Tallinna loomaaias õhturetked, kus loomaaedniku juhtimisel uudistatakse videvikuaktiivsete loomade tegemisi.

Loomaaia õhtused ekskursioonid pakuvad ainulaadset võimalust tutvuda videvikulise ja öise eluviisiga ning põhjamaist karget kliimat nautivate loomadega. 

Klõpsa pildil, otsepilt avaneb Youtube´i keskkonnas

3. osa

Lähenev talv hoiatas 6.- 8. novembril tõsisemalt – tuul pöördus põhjakaarde, temperatuur langes miinuskraadideni ning paljudes kohtades tekkis hetkeks lumikate. Kuid nagu oligi arvata, põgusad poolteist päeva kestnud külmalaine metskurvitsaid liikuma ei sundinud. Vaid Mäeküla (MAE) võttis ette 100 kilomeetrise (hulgu)retke läände ja ning potsatas maha Rohuküla sadama lähistel Läänemaal. Seetõttu hakati meie kohalikest metskurvitsatest Euroopa teadusringkondades rääkima juba kui paiga- või hulgulindudest.

Millal linde toita?

Alusta lindude toitmisega alles talve saabudes. Nimelt kestab mõnede tavaliste toidumaja külastavate lindude (nagu rasvatihane ja rohevint) sügisränne novembrini ja liiga vara toitmisega alustades võivad lõunasse teel olnud linnud hoopis paigale jääda.

Linde toitma hakates tuleb seda teha kevadeni! Linnud arvestavad sinu poolt pakutud toiduga ja võivad toitmise pausidel nälga jääda. Eriti halb on see, kui katkestad toitmise järsku lumerohkel ja külmal talvel, kui loodusest kättesaadavat toitu napib.

Jääkoskel         Mergus merganser

Varatalv edeneb visalt, aga siiski. Sügisene oktoobri-, kui novembrikuu olid mõne kraadi võrra tavapärasest jälle soojemad, kuid meie siseveekogudele tekkib jääkaan.

Harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria) on säästliku metsamajanduse üks tunnusliike, keda ohustab vanade lehtpuude ja järjepidevate, maastikul ühendatud lehtpuistute kadumine

Ajakirja Eesti Loodus 20. fotovõistluse üldvõidu ehk loomafotode kategooria peaauhinna pälvis fotograaf Jaak Sarv varahommikuse pildiga naerukajakate kolooniast. Autori sõnul leiutas ta selle pildi saamiseks kaamerale Eestis ilmselt ainulaadse automaatse intervallpäästiku ja pildi tegemise hetkel magas ise hoopis kodus sooja teki all.

Lumekirme muutis maastiku valgeks

Nädal kujunes talviseks. Ilmad olid päikesepaistelised ja külmad nädala alguses ja lõpus.

Ööpäeva keskmine õhutemperatuur jäi viiel päeval null kraadist madalamale ja maa oli lumest valge neljal hommikul. Esmaspäeval langes minimaalne õhutemperatuur -7 ja teisipäeval -5 kraadini ning nädala kahel viimasel päeval -4...-5 kraadini.

Toiduraiskamist ei kohta loomade seas just sageli, sest saamatajäänud energia võib halvemal juhul tähendada hukkumist. Seepärast tarbivad paljud kiskjad kogu murtud saagi, jättes söömata vaid seedimatu, ning peidavad saagi hilisemaks tarbimiseks vaid vajadusel. Toidu raiskamist on täheldatud puuviljadest toituvate loomade seas, näiteks võivad puulatvades elavad ahvid kas kogemata või teadlikult maapinnale loopida kaks kolmandikku söödavatest viljadest.

Kolmandat korda toimunud Linnuvaatleja määramisvõistlus on lõpule jõudnud ning hea meel on tõdeda, et sel aastal oli osalejaid eelmisest kahest korrast rohkem – kui 2017. aastal lõi määramisvõistlusel kaasa 146 ja 2018. aastal 229 osalejat, siis sel aastal pani oma teadmised proovile 240 linnuhuvilist. Suur aitäh kõikidele osalejatele!

Klaasisadu taevast ehmatas vist eelmisel nädalal igaüht. Ega enne seda uskuda tahtnud, kui külili maas. Armas oli vaadata ka koera, kellele ilmateenistus jäite maha sadamisest teada ei andnud ja kes hommikul suure hooga õue tormas ja siis küüntest pidurite abil teele pika pidurdusjälje jättis. Aga loomadele oli hetkega selge, millega tegu ja kuidas hiljem ettevaatlikult jalgu sättida.

2018 aasta loomafotode peaauhinna pälvis Roger Erikson

2. detsembril algusega kell 16 toimub Tartus Dorpati konverentsikeskuses (Turu 2, Tasku keskus) Eesti Looduse 2019. a. fotovõistluse pidulik lõpetamine.

Võistlusele saadeti rohkem kui 1300 pilti ligi 250 autorilt. Üritusel saab näha palju kauneid loodusfotosid, esitletakse võistluse parimaid töid ning kuulutatakse välja võitjad.

Kes korragi oma elus hangelindu näinud, ei unusta seda kohtumist kunagi. Need pisikesed linnud värelevad suures salgas üle lumise välja, ikka ühelt ohakavarrelt teisele. Inimesehirmus paiskub terve hingevalgusest küütlev parv tuisuiilina õhku, et taas lumele laskuda. Tegelikult ei karda see seltskond inimest, nad tulevad niivõrd kaugelt Põhjalast, et hirmu inimese ees pole saanudki tekkida. Pigem ehmatab neid teie raudruun, millel nende tantsukeerisesse satute.

2018. aasta suvel leiti Siberi igikeltsast, Jakutski linna lähedusest 18000 aasta vanuse isase kutsika säilmed. Piltidelt on näha, et kutsikas on igikeltsas uskumatult hästi säilinud – alles on nii vurrud, ripsmed, piimahambad, paks karvkate, küüned kui ka sametine ninaots.

Olete kindlasti märganud, et soe ja vinduv sügis on taas pajuutud välja meelitanud? Tegelikult ei ole selles midagi imelikku. Kui oma pildipanka vaatan, siis just enne jõuluaega olen neid maal alati pildistanud.

Nii nagu heal lapsel, on ka pajuurbadel palju nimesid, aga just praegu on nad ilmselgelt utud ehk valged lambautekesed. Pajuuteke on pugenud kaitsvate pungasoomuste vahelt sügisese sooja ja niiskuse tõttu välja ja seda hõbevalgete kattesoomustega ääristatud urvakest ei topi enam kuidagi sinna sisse tagasi.