Täna kell 18: Rahvusraamatukogu loodusõhtute 21. aasta algab õhtuga "Võrratu Eesti – Vilsandi 100 lugu ja Eesti 101 looduspaika"

Pilte näitavad ja lugusid räägivad bioloog ja teadusajakirjanik Indrek Rohtmets ja vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets. Laulab Bonzo. 

Loodusõhtud Rahvusraamatukogus algasid 1999. aastal. Tänaseks on toimunud juba üle 600 õhtu. Õhtute esinejateks on loodusuurijad ja -kaitsjad koos heade muusikutega. 

Sissepääs 3 eurot. Õpilastele ja lastele koolivaheajal tasuta. 

Eelmine nädal oli kõige kummalisem nädal - oma soojuse ja ärevusega. Täiskuu tõi meile ilusa ilma, millist juba tükk aega ootasime. Vanarahvas kõneles ikka, et selline, milliseks täiskuu ilma muudab, püsib ta vähemalt järgmise noorkuuni. Siiski võib sügisesel ülemineku ajal ilmal ülemeelikust ette tulla, nii et milleski ei saa kindel olla.

Hiitest ei peeta heaks midagi murda või kaasa viia.

Aga on ka teatud erandid. Läbi aegade on hiiepuudelt abi saadud ja seda mitte ainult loodusvaimudega kõneldes ning paludes, vaid ka hiiest rohtu saades.

Nii näiteks on mõnes hiies kombeks hiiepuudelt ravimiseks lehti tuua või ka puudelt vilju või oksakesi.

Sel nädalal on huntide ja koerte vahelised konfliktid ja kokkupuuted ajakirjanduses rohkelt kõneainet leidnud. Kuigi klikke püüavad risti vastupidised väited, on oluline meeles pidada, et huntide ja koerte vahelised konfliktid ei ole midagi ennekuulmatut ega mõistusevastast. Tegemist on iga-aastase nähtusega ja riskiga kõikjal, kus koerad ja nende metsikud eellased võivad kokku puutuda (nii Eestis kui mujal maailmas). Ka konfliktide põhjused on igati teada ja mõistetavad, iseasi, kas ja kes neid tunnistada soovivad.

Eelmise nädala alguses panin uue raamatu “Eesti ravimtaimed II”, mida koos Ain Raaliga kirjutame, käsikirjale punkti ja otsustasin maale sõita.

Tavalisel sõidan Võru poole läbi Tartu kesklinna, aga seekord otsustasin kasutada lõunapoolset ringteed, et kiiresti linnakärast välja saada. Aga linna servas Rõõmu tee ringil, tabas mind šokk.

Automaatselt isegi pidurdasin, mille peale üks suure musta dzhiibiga mees mu kõrvale sõitis ja läbi autoakna näidates meelekohale koputas. Tõepoolest meeletusega oli tegemist, kas just minupoolse või sellega, mis läbi autoakna paistis.

Eelmise nädala alguses panin uue raamatu “Eesti ravimtaimed II”, mida koos Ain Raaliga kirjutame, käsikirjale punkti ja otsustasin maale sõita.

Tavalisel sõidan Võru poole läbi Tartu kesklinna, aga seekord otsustasin kasutada lõunapoolset ringteed, et kiiresti linnakärast välja saada. Aga linna servas Rõõmu tee ringil, tabas mind šokk.

Automaatselt isegi pidurdasin, mille peale üks suure musta dzhiibiga mees mu kõrvale sõitis ja läbi autoakna näidates meelekohale koputas. Tõepoolest meeletusega oli tegemist, kas just minupoolse või sellega, mis läbi autoakna paistis.

Mäletan, et kui 1992. aastal ajakirja Eesti Loodus zooloogiatoimetajaks läksin, sain peatoimetaja Ain Raitviirult esimese ülesande - kirjutada siidisabadest. Ma isegi ei mäleta, kas see lugu ilmus, sest proovisin seda lugu kirjutada raamatute ja artiklite järgi. Midagi ei tulnud välja. Mäletan, kuidas vaevlesin, et kas peaks kirjutama, et siidisabad viristavad, siristavad või tiristavad. Neil on tõesti eriline hääl, küllap olete teda tänavu juba kuulnud?

Muidugi olin ma seda lindu juba tollal Kabli linnujaamas peos hoidnud, aga sellest pole ju midagi rääkida.

Oktoobrikuu selgetel hommikutel on huvitav kuulata helipilti taevas.

Praegu kikitan eelkõige kõrvu siidisabade peale, aga kummalisel kombel on ikka veel mõni lõoke teel, kuigi põhihääle moodustavad põhjasaadikud – lisaks siidisabale veel leevikeste hale flööt ja käbilindude kloksumine. Jah, käbilinnud just kloksuvad, nii on neid ka lihtne meelde jätta, sest nende ladinakeelne nimi on Loxia.

Nad on tegelikult suvelgi siin ja just ülelennul võib teiste lindude suures laululärmis neid kuulda.

Aga talvel, kui teisi vähem, siis äratavad nad huvi.

Rekord nr. 25. Kõige mitmekesisem – Lahemaa Rahvuspark.

Looduslikult ja ka kultuuriliselt on Eesti kõige mitmekesisem piirkond Lahemaa. Seal kohtuvad neli erinevat maastikku: Lahemaa, Kõrvemaa, Kirde-Eesti paelava ja Loode-Eesti paelava.

Goughi saar Atlandi ookeani lõunaosas on üks tähtsamaid merelindude pesitsusalasid. Saar pakub kodu enam kui kümnele miljonile linnule 24 liigist, kellest mitmed on ohustatud.

Kuigi Goughi saar on raskesti ligipääsetav, jõudsid 19. sajandil sinna koos hülgeküttidega hiired. Looduslike vaenlasteta paljunesid nad jõudsalt ning õppisid toituma saarel pesitsevate lindude poegadest. Hiljutine uuring näitas, et igal aastal hukkub hiirte tõttu kaks miljonit muna ja tibu.

Kui aastal 1968 Operaator Kõps ühel seiklusrikkal päeval Kivikuninga koopasse astus, siis esimese kivistisena kohtas ta seal just maailmakuulsat trilobiiti.

Neljapäeval, 17. oktoobril annab Eesti Post koostöös Eesti Ornitoloogiaühinguga välja aasta linnu postmargi.

Lisaks margile ilmub esimese päeva ümbrik ja postkaart. Komplekti on kujundanud Vladimir Taiger, kes on ka varem aasta linnu marke kujundanud.

Rahvusvahelistel linnuvaatluspäevadel EuroBirdwatch 5.-6. oktoobril vaadeldi Eestis kokku 99 100 lindu.

Kõige rohkem nähti valgepõsk-laglesid (42 300 isendit), kuldnokki (5700 isendit) ja kiivitajaid (3200 isendit). Põnevamad liigid, keda märgati, olid tundrakiur, jõgivästrik, lääne-pöialpoiss ja laisaba-änn. Kõiki tehtud vaatlusi saab vaadata portaalist: eElurikkus.

Jugapuul on rohkesti marikäbisid 

Nädal algas öökülmadega ja hallaste hommikutega.

Kõige tugevamat külma registreeriti teisipäeva öösel, kui minimaalne õhutemperatuur langes -2,5 kraadini, kahe sentimeetri kõrgusel mulla kohal langes termomeetrinäit -4, rohu kohal -7,5 kraadini.

Päeval tõusis esmaspäeval ja teisipäeval õhutemperatuur 5...6 kraadini ja ööpäeva keskmine õhutemperatuur jäi ühele plusskraadile lähedaseks.

Kiskjate eest hoidumiseks kasutavad loomad erinevaid mooduseid. Mõned tegutsevad ajal, mil kiskjaid on vähem liikvel, turvalisust suurendab ka liigikaaslastega kokku hoidmine. On liike, kes kasutavad n-ö vahimehi – need on kaaslased, kes ajal, mil teised toituvad või puhkavad, hoiavad ümbrusel silma peal ja annavad märku ohust või selle puudumisest.

Põder       Alces alces

Video alguses näeme raiesmiku veerel põdralehma, teadupärast pole pulmaaeg nendel suurtel hirvlastel veel päris otsakorral.

Ilm, mis poole tunni jooksul suudab keerata ette mitu palet, on jalakõmpijad endast täiesti välja viinud. Ühel hetkel sillerdab taevas särav päike, järgmisel rabistab külma vihma või viskab tumesinine pilv alla rahekuule. Ja kõiges selles segaduses võib veel vikerkaar taevas rippuda. Aga mis seal kosta, sügis nagu sügis ikka!

On hämmastav, kuidas märkamatult sai sügisest sügis ja isegi kui ilm veel uut vananaistesuve lubab, on selles nii palju niiskust, et isegi vanadel naistel kondid valutavad.

Metskits ehk kaber       Capreolus capreolus

Olenemata soojadest sügisilmadest võime näha mõnel kabral juba hallikaspruuni kasukat ja valkjat sabapeeglit.

“Mõista-mõista, mis see on? Sada saarelehte, tuhat toomelehte, kaks kaanelauakest?”

Küllap tuleb teile lapsepõlvest see mõistatus praegusel hingedeaja mõistatamisajal tuttav ette?

Raamat, muidugi raamat!

Aga mind on alati pannud pead murdma, miks vanarahvas just need kaks puud oma raamatut iseloomustavasse mõistatusse valis.

Ehk sellepärast, et need on esimesed puud, millel sügisel lehed kõige varem maha tulevad?

Toomingad on raagus juba septembri alguses ja saartel võivad praegu üheainsa ööga lehed kõik kolinal maha kukkuda.