Ülevaate koostasid  Peep Männil ja Marko Kübarsepp Pildistas Marko Kübarsepp   H&H visiitkaart teistele suguvendadele Halliste kaldapealse pajupõõsal   Nädalavahetuse talveilmad olid külma poolest mõõdukad. Tuul tahtis tuisata, aga vanale lumekoorikule oli väga vähe lumelisa sadanud, millega möllata ja tõi kaasa selle nädala kohatise lumemöllu ja sula.   Teadetetahvel metsateel. Lumevall sobib hästi kohana kuhu sõnum maha jätta   Kevad läheneb tasapisi. Algamas on talve viimane kuu. Lisaks Habele, Hallile ning nende kolmandale kaaslasele on nüüdseks  nende seltskonda lisandunud veel neljas kriimsilm, kellega üheskoos pikki rännakuid ette võetakse. Lõputuna näivad öised teekonnad, tihtilugu veel päevased lisaks, viitavad kummalisele rahutusele soe hinges. Kui enamusel ajal aastast liiguvad meil elavad hundid keskeltläbi 7 kuni 10 kilomeetrit ööpäevas, siis nüüd, talve teisel poolel isegi 20 kuni 25 kilomeetrit. Liikumapanevaks jõuks on loomulikult peatselt algav innaaeg. Selle poolest ei erine oma suguvendadest ka käesoleva loo kangelased Habe ja Hall kelle möödunudnädalane teekond kokku kujunes minimaalselt 110 kilomeetri pikkuseks. Hundid armastavad just nüüd liikuda mööda inimese tarbeks lahtilükatud metsateid ja jäätunud jõgesid. Põhjus lihtne - nii jõutakse rohkem.   Soed on liikunud jäätunud magistraalkraavil
Hundi arvukuse skemaatiline aastaring. Peep Männil.   Umbes selline näeb välja hundi arvukuse muutuste aastaring. Hundi juurdekasv on väga võimas, võrreldav meie oludes suurematest loomadest vaid metssea ja kährikuga. Samas on suur ka huntide suremus. Peamine suremustegur sügisest kevadeni on legaalne küttimine. Looduslikud suremustegurid (haigused, liigisisene konkurents) jateised, inimese põhjustatud suremustegurid (liiklus, salaküttimine) mõjutavad arvukust aastaringselt.  Küttimisväline suremus on kindlasti suurim suvel, kutsikate esimestel elukuudel.  

loe edasi

Foto: Arne Ader   Pajuurvad   Pajud       Salix   Jõulude ja aastavahetuse elasime kuusepuu lummas. Tuppa toodud kuuskede jäägid on tänaseks tuleskulptuurides põlenud...   Kevadeootuses oleme aastasadu pööranud järgmisena tähelepanu pajudele. Kõnepruugis on pajud pigem põõsamõõtu ning suuremad puud on remmelgad. Meie looduses on vähemalt paarkümmend pajude liiki, osa nendest võivad omavahel ristandeid moodustada ja nii on asjatundjatelgi mõne paju liigi määramine päris keeruline.   Elame südatalvist aega, aga pajutibusid on juba näha. Urvad on pungasoomuste all peidus olnud kogu talve. Hõbedaste karvadega ääristatud „kasukas“ kaitseb varakevadisi õitsejaid külma ning ärakuivamise eest.   Meil on kombeks pajuoksi vaasi tuua - kena on nende arengut jälgida. Pea alati jääb mõistatuseks, kas vaasi toodud „tibud“ lähevad kollaseks või jäävad valgeks - enne kui tolmukad pole nähtavale ilmunud.

loe edasi

Fotod: Arne Ader   Hallõgija   Hallõgija      Lanius excubitor   Hallõgijate arvukus on väike ja suvel pesitsusajal trehvamine neid väga juhuslik, vast kusagil rabamassiivis. Sügisel ning talvel on kohtamine tõenäolisem, värvulisi tullakse sageli toitumiskohtadesse küttima – ega muidu poleks rahvas neid tihasekulliks nimetanud. Jahti peetakse väikelindudele ka roostikes ja näha võime hallõgijat hiirejahil. Osa meil pesitsevatest liiguvad sügisel lõuna suunas ja meile saabub omakorda põhjapoolseid asukaid – milline on see suhe ei tea ka asjatundjad ning talvel võib meil kohata hääl juhul pea tuhat lindu.   Pika saba ja kontrastse sulestiku tõttu veidi harakat meenutav, aga poole pisem ning see proportsioon võiks vaatleja tähelepanelikuks muuta. Tihasekull kuulub isa samuti värvuliste hulka. Pikkust koos sabaga veerand meetrit ja kaalu kuue ... seitsmekümne grammi ringis.   Püstise kehahoiakuga, selg ja lagipea hallid. Silmatriip, tiivad ning saba mustad, valge triip eraldab selja halli ja tiibade musta värvi, mida omakorda ilmesta valge vööt. Valged on ka musta saba servmised suled. Väikese linnu tugev nokk on nagu kullil, otsast konksus. Aasta läbi on hallõgijatel sama värviga sulestik. Isaslinnu kõhualune on valge, emaslinnul kergelt triibuline, aga see võib kaugelt vaadates märkamata jääda.   Tihasekulli jahiharjumus käib passimise läbi, selleks sobib mõni üksik puu, põõsas või aiapost, mille tipus õgija saagi ilmumist ootavad. Kogenud vaatlejale hakkavad nad nõnda kergesti silma. Hallõgijad koguvad eduka jahi korral tagavarasid – vahel võid avastada mõne põõsa okste vahelt või suisa oksale aetud pooleldi söödud hiire, see on nende „käekiri“.   Hallõgija

loe edasi

Fotod: Tiit Hunt, loodusmuuseum.ee   Portree   Merihärg      Myoxocephalus quadricornis   Ettevalmistused kudemiseks algasid jõulukuul, sel ajal alustas kudeterritooriumi valinud isaskala sealt konkurentide väljatõrjumist või oli tegu alles „eelmänguga“? Kalameeste püünistesse on juba lahtise marjaga merihärgi trehvanud. Härjad eelistavad kudemiseks liivapõhja kuni kümne meetri sügavuses. Kudepesa on umbes veerandmeetrise läbimõõduga, kuhu emaskala marja heidab. Seda on viis kuni kaheksa tuhat marjatera, mille isaskala viljastab. Emaskala roll on sellega täidetud.   Pesa jääb isashärg üksi vähemalt paariks kuuks valvama. Mari vajab koorumiseni liigutamist, tuulutamist ja muidugi kaitset kutsumata külaliste eest. Merepõhjal valvav härg ei tagane isegi röövlist tursa eest, väiksematest nihverdajatest kõnelemata. Kuna merihärjal puudub ujupõis, siis ongi tema koht põhjas varitsemas, ujuma minnakse suurte esiuimede ja saba abil.   Merihärja kalamari on harjumatult sinakasrohelist värvi, aga sarnane delikatess teiste tuntud kalade marjale. Kui peaks trehvama, proovige kindlasti.   Merihärg

loe edasi

Veebikaamera pilt: Airras, LK foorumist     Metssiga       Sus scrofa   Metsead on talve vastu päris hästi varustatud. Sügisest on kasvatatud omale väga tihe aluskarv ehk villakarv, mis ulatub kõrvadeni ning on mõnusalt soojapidav. Pealiskarv on pikk ja harjaseline jättes pruunikasmusta või tumehalli mulje nagu kaamerapildist näha. Laubalt alates ja üle selja jookseb pikkade harjaste vööt, mis ärrituse ehk mõne teise häiriva teguri mõjul turri tõusevad – kus on meie kõnepruuki tulnud väljend „hari turris“?   Metssigade suvekasukas on värvilt jupp maad heledam.  

loe edasi

Video: Fleur, LK foorumist     Tänase päeva meeldivaim üllatus, et hallhüljeste kaamera töötab. Pole päikest, mis akusid laeks, kuid õhusooja on ühe kraadi jagu ning tuult kuni 10 m/s. Meil jääb ilmaennustusest hoolimata loota, et lähipäevil kröömikenegi pilve vahelt päikest näitaks, mis meie akuparki ja kaamera „elus hoiaks“.   Meri on jäävaba ja hülgemammad on poegimiseelses meeleolus. Mõned hülgevõsud on ilmavalgust näinud ka jaanuari lõpus. Igal juhul põnevad ajad tulemas.

loe edasi

Tekst: Aarne Tuule, Talvise aialinnuvaatluse koordinaator Foto: Arne Ader   Linnusalk õuel: leevikesed, rasvatihane, koduvarblane ja põldvarblane
Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud talvisel aialinnuvaatlusel vaadeldi möödunud nädalavahetusel esialgsetel andmetel üle 50 000 linnu. Esmaspäeva lõunaks oli oma vaatlused edastanud enam kui 1800 linnusõpra ning aialinnuvaatlusi tehti 1350 paigas üle Eesti. Mullusest ligi kolmandiku võrra suurem vaatlejate arv tõstab kogutud andmete väärtust ning edaspidi võib teha üha usaldusväärsemaid järeldusi meie talvituvate aialindude liigilise koosseisu ja arvukuse muutuste kohta.   Kokku vaatlesid linnusõbrad enam kui 50 000 lindu, 60 liigist. Kõige arvukam liik oli taas rasvatihane, kes moodustas üle 20% vaadeldud lindude koguarvust. Sarnaselt eelmistele aastatele saavutas teise koha rohevint ja kolmanda põldvarblane. Esialgsetel andmetel suuri muutusi liikide arvukuses toimunud ei ole. Paljude vaatlejate tähelepanekute kohaselt soosisid ilmaolud lindude vaatlemist ja nii mõneski kohas nähti tavapärasest oluliselt rohkem linde. See avaldub selgelt ka statistikas - 2011.a nähti vaatluskohas keskmiselt 35 ja 2012.a 33 lindu, siis tänavu keskmiselt 37. Põnevamatest liikidest kohati seitsmes vaatluspaigas värbkakku, kolmes kohas käblikut ja ühes vaatluspaigas vesipappi.   Eesti Ornitoloogiaühing tänab kõiki aialinnuvaatlusel osalejaid! Tuletame meelde, et vaatlustulemusi ootame 5. veebruarini. Neid saab sisestada aialinnuvaatluse kodulehel: http://www.eoy.ee/talv/vaatlused/ Viidatud kodulehel saab reaalajas jälgida kõiki juba sisestatud vaatlusi ja nende paiknemist kaardil.   Jätkuvalt on oodatud ankeedid ka nendest vaatluskohtadest, kus vaatlustunni jooksul ühtegi lindu ei kohatud. Ankeedi võib saata vajadusel ka postiga aadressil: Eesti Ornitoloogiaühing, Veski 4, Tartu 51005.     Lõplik kokkuvõte avaldatakse veebruari lõpuks.

loe edasi

Kirjutas Kristel Vilbaste, loodusenaine.ee Pildistas Arne Ader   24. jaanuari hommikul oli Vahe-Eestis lumeväljade kohal udu
Idakaar lööb õhetama, päike pistab oma nina lumeteki alt välja.  Tõuseb, ringutab ja hingab maale sooja hinguse – hingeudu jookseb üle väljade ja kastab kõrred otsekui suhkrusse.   Nädala neli ilmamärki: tihaselaul, sarvemüksudega sokud, hangelinnud väljadel ja päikesest tilkuv räästas.   Veel tunnike hiljem on kollane päikeseketas tõusnud õige veidi kõrgemale, enam kõrgemale ta praegu ei tõusegi. Just nii kõrgele, et paistab otse silma sisse hommikusele kõmpijale, poeb sisse maja aknast, äratab gripiviiruse käes vaevlevad lapsed ja kõneleb:  „Pidage vastu, vastlapäevast lihavõteteni on vaid nelikümmend päeva – hiljemalt märtsi lõpuks toon teile lõolaulu ja sinilillesilmad. Kevad ei ole mägede taga. On peagi sulavate hangede taga. Veel üks veebruarikuine krõpskülm ja ongi kõik!“ Sellel päikesekullasse uppuval lumel on jälgi. Põnevaid jälgi. Täna öösel on meie maja ees oma lumepesades maganud 13 nurmkana sulepallikest, tihedalt ümber meie põlvepikkuse Laulutamme, mille ühes sõpradega poolteist aastat tagasi istutasime. Hommikul on üks kanadest lahti siblinud paksu hange maetud lavendli ja küllap on tema aevastus äratanud ülejäänud kanakarja, üheskoos on nad läinud nagu roomiktraktori lint üle lumevälja, 13 sirget peaaegu kõrvuti asetsevat jäljerida, iga jäljelint täis tipitud kaitseruun algiz - märke. Linnud on vudinud kiiremini, aina kiiremini ja äkki keset kõnnumaad on nad lendu tõusnud. Rebane? Siiski, tema jälgi ei ole lumel kusagil näha. On vaid madalas päikeses paistev pikkade varjudega ruunirida.   Talvepäevad on lühiksed: leevikesed jätkavad saareseemnete nokkimist kuuvalgel   Rööprada lumel Nurmkana ja rebase jäljereast algab minu selletalvine aialinnuvaatlus, mida Eesti Ornitoloogiaühing inglaste eeskujul  juba mitmendat aastat korraldab. Ühe nurmkana jäljekett tuleb otse mu magamistoa akna alla ja läheb taas ühe ruunikujulise linguga tagasi heki alla. Veidi hiljem on tulnud rebane, hüpanud üle rododendroni rõdule, nuuskinud linnutoidumaja all, uurinud lumme puuritud hiirekäike ja sihvkakesti ja on temagi läinud. Koristan rõdult rebasejäljed ja kuhjan toidulauale mäekõrguse hunniku päevalilleseemneid. Ja jään ootama. Ootan terve päev, vahepeal võtan appi koguni binokli ja näen, et heki otsa tuleb kuus rohevinti. Need ei vaevu isegi uurivalt ülemistel okstel istuma, vaid „vajuvad“ lennates peagi järgmise maja poole. Just nimelt vajuvad, punnis kõhud vajutavad neid otsekui maa poole.   Linnutu linnuvaatlus Ja sisuliselt nulli jääbki mu laupäevane linnuvaatlus, põnevusega jälgin, mis mujal Eestis juhtub. Vend ütleb, et küllap oli lihtsalt niru ilm, maa ja taevas said kokku ja linnud püsisid peidupaikades. Aga vähemalt Tartus paistis kohati päike, vahepeal mahatibanud lumeraasuke ei katnud lindude jäljeridasidki. Pühapäevane öö oli kuurikas, täiskuuöö, nii valge, et isegi pilvise taeva all paistis öö nagu päev. Aga kui pühapäev taas sihvkakuhjale puutumatult algas, siis olin nõutu. Kuhu on kadunud mu harakad, kes siin juba pesapaika hoidsid, kuhu umbes 50 rohevinti ja tosin põldvarblast, kuhu sinitihasepaar ja eriti kollase kõhualusega rasvatihased. Ae!   "Jääseelikud" pajul. Raudna jõe luht, Soomaa   Tuhanded loendatud linnud Küllap oli linnutoitu sel nädalavahetusel väljas tõesti nii palju, et linnud ei suutnud valida. Nad lihtsalt hajusid. Nii jäigi minu parimaks saagiks 2 rasvatihast, 1 põldvarblane ja 5 rohevinti (möödalennul). Sel aastal ei ole ma peale sügist näinud enam musträstaid ja ka hallrästaid on harva. Igatahes oli pühapäeva keskhommikuks lisatud juba 293 vaatlust ja nähtud 10611 lindu, nagu kirjas Eesti Ornitoloogiaühingu lehel http://www.eoy.ee/talv/vaatlused/. Head meelt teeb muidugi see, et linnuvaatlused jagunevad kõikjale üle Eesti. Igatahes saab kaardilt igaüks vaadata, milliseid linde tema kodu lähedal nähtud on.   Hülged jääl Linnuilmast veel niipalju, et sel nädalal lasid rasvatihased päikesesoojas juba laia laulu. Kotkakaamerast kostab üha sagedamini rõõmsat rongakronksu ja merikotka kiljumist. Gennadi Skromnov ütleb, et hülgekaamera töötas sel nädalal päikese käes täie võimsusega, reede õhtul tulid kolm hüljest kaamera ette külitama, poegade jaoks on veidi vara, aga peatselt see juhtub, tuleks vaid päikest, et kaameraakud töötaks. Üllatas aga taas põdranooruki minek Vilsandi õhukesele jääle, kust Jaan Tätte teda päästa üritas. Kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi hülgekaamera ees. Küllap siin võib oma osa olla koertega ajujahtidel, põdrad sunnitakse oma varjepaikadest välja ja nad eksivad tundmatule jääle. Kaja Kübar teatab Pärnumaalt, et nende heinapallide alt tuleb üha enam välja karihiiri. Vahel vudib neid palli lahtirullimisel välja koguni kümmekond. Sokkudel on pisikesed sarvenuksid peas, soojaga tulid kährikud välja.   Merikotkaste elus on nüüd lustlikku kiljumist: juba paari nädala pärast algab neil pesa kohendamise aeg   Kui enne kündlapääva nii külm on, et kanamunad pesas puruks teeb, siis saab soe kevade olema. Vaivara   Küünlapäev  2. veebruar on parim küünalde tegemise aeg, siis on õhk enamasti nii külm, et küünlad hanguvad kiiremini ja küünlategu sai kiiresti valmis.   Maatohter: Kärjakaane näts Üks parimaid viirusepeletajaid on meevurritamise eel kärgede pealt spetsiaalse „kahvliga“ kooritav kärjekaanekiht. Sinna kärjekannu kaane alla pakivad mesilased kõiki looduslikke säilitusained, et mesi hukka ei läheks. Mesinikud hoiavad seda kaanetist purgis just kevadeks, et siis nätsuna närides end terved hoida. Muidugi tasub uurida, milliselt alalt mesi on korjatud, rapsipõldude kõrvalt ei tasu väga tervistavat nätsu loota.  

loe edasi

Koostasid Laine ja Vello Keppart Foto: Arne Ader   Hobused   Jätkus mõõdukalt külm talveilm. Minimaalne õhutemperatuur langes -15 kraadini ja maksimaalne tõusis ‑4 kraadini. Lund sadas väga vähe ja lume paksus peaaegu ei muutunud. Aegajalt esines pinnatuisku. Neljapäeva hommikul tekkis Jõgeva ümbruses tihe põllu-udu. Päikest paistis Jõgeva ilmajaama järgi nädala jooksul 15 tundi, päikselised olid teisipäev, neljapäev ja pärastlõunat ka pühapäev. Mulla külmumise sügavus suurenes eelnenud nädala pakase järelmõjul õhema lumega (10 cm) vaatluskohtades põldudel ligikaudu 30 cm sügavuseni, keskmise paksusega (15 cm) kohtades ligikaudu 20 sentimeerini ja paksu (20 cm) lumega paikades aga ainult 10-15 sentimeetrini. Üks paar hallvareseid uudistasid kahel päeval vana pesa juures. Pikemaks muutunud päevadega oli juba kuulda sinitihase laulu.   Jõgeval, 27.1.2013

loe edasi

Meenutuse pani kirja Jüri v.Grauberg
Foto: Bert Rähni, www.360.ee

Pildistatud Pärnumaal, jaanuaris 2011

Möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses oli Eestis hunte üsna palju. Räägiti ka hirmuäratavaid jutte justkui oleksid hundid kusagil hilise peolt tulija maha murdnud ja muudki sellesarnast. Seetõttu oli meiesugustel koolipõnnidel alati huvitav ja natukene kõhegi hommikuti suuskadel kooli minnes suusaraja ääres alati uusi ning uusi hundijälgi leida. Mõnikord läks üle suusaraja kohe mitu uut jäljerida. Ja muidugi kadus huntide hammaste vahele ümberkaudsetest taludest nii mõnigi koer. Ega meiegi Muril pääsu polnud. Hiljem leidsime tema pealuu ja käpa kodu lähedalt põllult. Mäletan, et mitmel korral leidsime isegi endi lauda ümbert lumel huntide jälgi.
 
Oli paar juhust, kui me hommikul vara õega hakkasime bussipeatusesse minema, siis vaatas meile lauda nurga juurest vastu hundipaar. Ema hüüdis siis alati valju häälega – hurjahh, hunt! - mille peale loomad sörkisid laisalt üle põllu kaugel paistva metsa poole. Meie keerasime õega teisele poole ja taskulampidega ärevalt teeäärseid põõsaid valgustades sibasime läbi metsa maantee poole, kus koolikaaslased juba bussipeatuses ees ootasid. Ja ei olnud sugugi harv juhus, kui pimeduses põõsastest paar särasilmi taskulambi tulele vastu hiilgas. Ei meie teadnud, kuulusid need silmad hundile, rebasele või mõnele muule loomale. Kõhe oli ikkagi.

Ühel korral sattusin koolist tulles hundiga ninapidi kokku ja päris kodu lähedal metsas, kõige tihedamas kohas. Ma ei osanud kohe arvatagi, et tegemist on hundiga ja hüüdsin – kutsu, kutsu, kutsu – ning mõtlesin, et kelle koer see võiks küll olla? Nii ilus teine! Vaatasime temaga paarminutit tõtt, teineteisest vaid kümnekonna sammu kaugusel, ja siis ta hüppas äkki tee pealt ära ja kadus lumiste kuuskede vahele. Ma läksin ruttu jälgi vaatama ning sain kohe aru kellega olin äsja tõtt vaadanud! Ma hakkasin hirmunult karjuma ning jooksin nii, kuidas jalad võtsid, kodu poole. Meeles veel hundi tähelepanelikud, kollakasrohelised silmad...

Viiekümnendail aastail maksti jahimeestele hundi laskmise eest preemiat ning tasapisi saadi hundipopulatsioon kontrolli alla. Viiekümnendate aastate lõpus ei olnud huntidest enam nii palju juttu kui varemalt, aga ühe huvitava loo räägiksin veel.

Karjatasime koos õega kolhoosi lambakarja kodu lähedal suurel põllul mille ühes servas oli umbes sajameetrise läbimõõduga võsastunud metsatukk. Sinna oli veetud põllult kive kokku ning käisime mõnikord neil kivihunnikutel, mis kukemarjapõõsaid täis, turnimas. Kolhoosi lambad sõid sel ajal põllul rahulikult rohtu. Kuulsime küll suve hakul sealkandis vahetevahel huntide ulgumist, aga ei suutnud pesa täpset asukohta kindlaks teha. Me ei näinud kunagi neist ühtegi ja ka kolhoosi lambaid ei murtud. Alles sügisel avastasid jahimehed sellest metsatukast hundi pesa, aga hallivatimehed olid selleks ajaks juba oma teed läinud...

loe edasi

Video: Airras; LK foorumist     Metskits ehk kaber     Capreolus capreolus   Kuu-poolteist ongi täiskasvanud sokud päris ilma sarvedeta. Mõned noored sokukesed kannavad samal ajal pliiatsijämedusi pulksarvi, mis veebruaris maha aetakse, et pärissarved arenema hakkaksid (tänavu talvel pole meil kaamerapilti sellist eksemplari sattunud).   Mida siis metskitsed lisaks orastele põldudel ning puude ja põõsaste võrsetele talvel toiduks tarvitavad? Magamisase varjulises metsatukas on vaja nii ehk teisiti lumest puhtaks kaapida (lumel magaja võib kergelt saada, kas kopsu- või soolepõletiku ja metskitsed reeglina nendest tõbedest ei parane). Lume alt tulevad välja nii mustika-kui pohlavarred ja kanarbik - kõik eelnimetatu kõlbab kõhutäiteks.   Kuidas suvel toitu äärmiselt valivad metskitsed talvel sellise söödaga hakkama saavad? Asjalood on sellised, et sügisel kohaneb nende magu ehk vats toiduvaesema ajaga. Vatsa siseseinte soolehatud muutuvad pikemaks, et aidata organismil vähemväärtuslikku toitu paremini omastada. Nõnda saavad metskitsed talvisel ajal kõhu täis umbes kolmandiku söögikogusega, kui võrrelda suvise ajaga. 

loe edasi

Veebikaamera pilt: Bea, LK foorumist     Kährikkoer ehk kährik       Nyctereutes procyonoides   Veidi soojem ilm on uinakust äratanud kährikupaari, kes koos talvituvad. Kena vaadata, et loomad tunduvad olevat kärntõveta (Ilmatsalu jahimehed on juba aastaid kastlõksudega selektiivselt haigeid loomi püüdnud).   Veebruaris on koerlastel innaaeg, siis on neid muidugi tihemini näha ja kuulda. 

loe edasi

Foto: Arne Ader   Nurmkanad   Nurmkana ehk põldpüü      Perdix perdix   Kui nurmkanad talvel aeda peaksid sattuma, siis ikka hulgakesi nagu kanakari muiste. Talvistelt tuultelt otsitakse varju, siis peab Sinu aias olema varju pakkuv hekk (mõnus on kuusehekk) ja muidugi otsitakse toidupoolist. Kui külalisi käib, võiks varuda veidi vilja. Nurmkanade toimetamine on kena vaatepilt.   Tuvisuurused ja pontsaka olemisega nurmkanade nägu on punakaspruun, selg pruunikirju ja keha alapool hall. Tumedast rinnalaigust kuuleme uurijatelt tänavu muidugi täpsemalt.   Talvine arvukus on Euroopas tohutult langenud, meil veel olukord sedavõrd hull pole ehk kohata võib nurmkanu paarikümne tuhande isendi jagu.  Lindudel on pikkust kolmekümne sentimeetri ringis ning kaalu neljasaja grammi kanti.   Kuigi nurmkanad on meil jahilindude nimekirjas, siis arvukuse langus tõttu jahimehed neid lihtsalt ei küti.   Jaanus Aua räägib Kuku raadio „Ilmaparandajas“ lähemalt nurmkanast ja saate lõpus tutvustab Veljo Runnel taliste tihaste häälitsusi: http://podcast.kuku.ee/2013/01/19/ilmaparandaja-2013-01-19/   Vaata nurmkana, aasta linnu kodulehte: http://www.eoy.ee/nurmkana/

loe edasi

Veebikaamera pilt: Vainamoinen, LK foorumist     Hallpea-rähn ehk meltsas      Picus canus   Sageli trehvame hallpea-rähni linnaparkides. Sageli arvatakse tänu linnu sulestiku värvusele, et tegu roherähniga, kuid hallpea-rähnid on roherähnidest tükk maad arvukamad ja talvitujaid võib olla viie kuni kümne tuhande linnu vahel.   Erinevalt roherähnist on meie päevakangelane väiksem, pea on hall ning näol must, põskhabemele sarnanev kitsas triip. Noorlinnudude sulestik on heledamat tooni. Vaid isaslinnu laup on punane.   Detaile on hea kirjeldada, kas aga looduses märgata - tegu on äärmiselt ettevaatliku linnuga. Sageli mängivad linnud vaatlejaga peitust. Kui tegutsevat lindu märkad, siirdub meltsas sageli tüve taha peitu ning toimetab seal edasi. Püüad liikuda vaikselt uude asukohta ja sama kordub. Piltnikutele raske objekt.   Hallpea-rähnil on pikkust kuni kolmkümmend sentimeetrit ning kaalu saja viiekümne grammi ringis ja võrdluseks, et on meie tuntumast, suur-kirjurähnist „veerandi“ jagu suurem.   Foto: Arne Ader. Hallpea-rähn   Rohelistest rähnidest saab lugeda: http://www.looduskalender.ee/node/9544

loe edasi

Pildistas Tarmo Roop. Tabasalu pank, 17. Jaanuaril 2010   HELP3 oli kolmandat aastat toimunud Vikipeedia üritus, et saada uusi ja huvitavaid fotosid, mis jäädvustatud meie kodumaa looduses. HELP toimus koostöös ajakirjaga Eesti Loodus.   Veebientsüklopeediasse lisandus 307 fotot, kahekümne ühelt autorilt ja need väärivad tutvustamist: http://et.wikipedia.org/wiki/Vikipeedia:HELP3/Pildid.

loe edasi

Fotod: Arne Ader   Raudkull   Raudkull       Accipiter nisus   Talv on toonud röövlinnud inimeste lähedusse toitu otsima. Ikka sinna, kus on väljas talilindudele mõeldud toidumajad. Välkkiire rünnak sellistes kohtades annab ka röövlinnule võimaluse talv üle elada on ta ju röövlinnuks loodud. Sügistalvisel ajal ongi meil neid võimalus sagedamini kohata.   Raudkulli emaslinnud on isaslindudest suuremad, seda pea kolmandiku võrra. Maitse asi, kuid isaslinnud paistavad kuidagi kenamad välja. Emaslind sarnaneb sulestiku poolest mõneti kanakulliga (ka neid on meil talvitumas ja Tallinnas ning Jõhviski tegutsemas nähtud), kuigi on hulga maad pisemad ja määramisel peab seda arvesse võtma.   Emaslinnu selg on pruunikashall, alapool hele ning kaetud tumedate ristvöötidega. Kulmutriip  hele ja kitsas, jalad olenemata soost või vanusest kollased. Saba pikk, kitsad ning sirge tipuga. Isaslinnu seljasulestik hall. Põskedel, külgedel ja kõhutriipudel on näha oranshikat värvitooni.   Raudkulli lennupilt on äärmiselt kiire ning sööstud läbi raagus puuvõrade muljetavaldavad. Suuremate emaslindude saakloomadeks võivad osutuda ka kodutuvid – olles saaklinnust ise veidi pisemad. Isaslindude suurimaks saagiks võivad olla rästad.   Raudkullide pikkus jääb alla neljakümne sentimeetri. Kui täiskasvanud emaslind võib kaaluda isegi kolmesaja grammi ringis, siis suure isaslinnu kaal kahtsadat grammi ei ületa. Talvine arvukus jääb pooleteist kuni kolme tuhande isendi piiridesse.   Raudkull   Tuletame meelde, et nädalavahetusel toimub kõigile võimetekohane aialinnuvaatlus: http://www.looduskalender.ee/node/15665

loe edasi

Ülevaate koostasid  Peep Männil ja Marko Kübarsepp   Vana tali väljas - ilmad külmad, ööd pakaselised. Lund on nädalaga juurde tulnud vaid sentimeetri jagu, aga päikeselistel päevadel häälitsevad rongad juba päris mänguliselt. Pööripäevast saati on päevast silmavalgust juba tunni jagu enam.   Millise välimikuga on meie soed?   Eestis elavate huntide põhivärvus on kollakas - hall, selja ning saba ülapool on põhivärvist tumedam. Põsed, kurgu- ja kõhualune on valkjashallid. Piki esijala eeskülge joonistub enamusel loomadest tume joon (nn käpatriip). Täiskasvanud emashuntide keskmine tüvepikkus on 114 cm, turjakõrgust 70 cm ja sügis – talvist kaalu 33...35 kg, isastel on samad näitajad vastavalt 124 cm, 76 cm ja 38...45 kg. Hundi päevase energiavajaduse  katab sõltuvalt oludest 1 - 3 kilogrammi liha. Meie sute peamisteks toiduobjektideks on uluksõralised metssiga, metskits, põder ja punahirv, vähemolulised on kobras, jänesed, pisinärilised ja väikekiskjad. Praeguse uluksõraliste ohtruse juures on meie hundi toidulaud igatahes hästi kaetud. Meie raadiosaatjatega varustatud hundid  on pildistatud märgistamise ajal ning loomad ei ole uinutamise järgselt veel päris ärkvel.   Nimi: Habe   Habe on isahunt ja märgistatud 23.05.2012, kell 2.00. Kehamassi oli Habel püüdmise hetkel 40,8 kg. Tüvepikkust 127 cm. Vanus hinnanguliselt kolm aastat. Toitumus hea. Eritundemärgina: vasakust kõrvast ca 3 cm2  suurune tükk puudu.   Meie huntidel suhteliselt tavalised käpatriibud, Habel need praktiliselt puuduvad.   Nimi: Hall   Hall on isahunt ja märgistaud 10.09.2012, kell 5.00. Kehamass püüdmise hetkel 40,2 kg. Tüvepikkust 124 cm. Hinnanguline vanus 1,5 aastat. Käpatriibud hästi eristuvad ja kontrastsed. Võrreldes Habega on Halli karvastiku võrv mõnevõrra tumedam.   Üldiselt ongi nii, et selgepiirilised käpatriibud on otseses seoses tumedama karvastikuga. Tumedama karvaga (tumehall selg) loomadel käib kaasas ka märgatavalt kollasem ülejäänud karvastiku toon.   Metsanädala raames kuulutasid Eesti Metsaselts ja Elva Linnavalitsus tartumaa õpilastele välja hunditeemalise joonistusvõistluse “Metsavaht hunt” ja metsajutu konkursi.   Kuidas osaleda? LINK

loe edasi

Kirjutas Tiit Maran, www.terio.ee
Pildistas Bert Rähni, www.360.ee

Pildistatud Pärnumaal, jaanuaris 2011

Meie raadiosaatjatega hundid "Hall" ja "Habe" rühmavad ringi meie laantes ning ei tea hoolida sellest, mida inimesed neist arvavad. Aga inimeste arvamus loeb.
 
Hiljutine uuring Ameerikas (DOI: 10.1111/cobi.12009) näitab hästi, et huntide alalhoid ja ka populatsiooni taastamine on täis vastuolusid ning kontraste. Uurimistöö võtab kokku muutused inimeste arvamuse osas enne ja pärast hundi eluala taastamist Wisconsinis.
 
Ilmnevad huvitavad asjaolud. Kui hunt on juba korra hävitatud ning kunagine elukoht uuesti taastatakse, toob see loomulikult kaasa muutuseid ökosüsteemides. Inimesed on aga vahepeal harjunud nö hundivabade elupaikadega ning peavad seda normiks, aga mitte hälbeks. Seetõttu toob huntide tagasitulek esialgu kaasa suhtumise muutmise halvemuse suunas. Selle arvamuse muutumise põhiliseks mootoriks polnud Wisconsinis mitte niipalju karjakasvatajate hirm oma loomade pärast, kui just jahimeeste nägemus hundist, kui liig tugevast konkurendist teistele jahiulukitele.
 
Mida sellest järeldada? Ikka seda - kui hundid on meie pidevad kaaslased, siis oleme nendega harjunud ning nende elutegevus meie kõrval ei tekita erilist pahameelt. Kui nad on aga läinud, siis hundipopulatsiooni taastamine võib osutuda vägagi komplitseerituks, kuna inimeste hundiga kooselamise taasharjumine võib olla väga keerukas.
  
Nii et pikka iga "Hallile - Habemele" ja jätkusuutlikust nende suguvendadele.

Meist kaugel, kaovad inimmõjul kiiresti Sundarbani mangroovimetsad: LINK

  Need metsad on ühe teise suure kiskja, bengaali tiigri, kõige elujõulisema asurkonna elupaik. Kui kaob elupaik, siis kaob selle liigi asurkonna kõige olulisem tugipunkt...     

loe edasi

Eesti Ornitoloogiaühing
kutsub kõiki linnusõpru osalema
26. ja 27. jaanuaril toimuval
Talvisel aialinnuvaatlusel 2013   Veebikaamera pilt: Bubo, LK foorumist   Talvisest aialinnuvaatlusest on kujunenud Eesti kõige populaarsem linnuvaatlusüritus, mis köidab igal aastal üha enam inimesi: http://www.eoy.ee/talv/   Mullu 3. korda Eestis korraldatud vaatluse vastu oli huvi suur - oma vaatlused edastas 2050 linnusõpra 1439 paigast üle Eesti ehk pea kaks korda rohkem kui eelmistel aastatel. Kokku vaadeldi 45 686 lindu 54 liigist.   Kõige arvukam liik oli kolmandat aastat järjest rasvatihane, kes esines üle 95% vaatluskohtades ning moodustas umbes veerandi lindude koguarvust. Teise koha saavutas taas rohevint, kolmas oli   põldvarblane. Enamike liikide arvukus oli stabiilne, silmapaistvaimad langused toimusid invasiooniliikide pasknääri ja suur - kirjurähni esinemissageduses, samalaadset trendi võib märgata ka suurenenud kiskluse ja külmade talvede ohvril nurmkanal.   Eelmiste aastate kokkuvõtetega saab tutvuda: http://www.eoy.ee/talv/varasemad-tulemused/   Aialinnuvaatluse suure populaarsuse võtmeks on lihtsus kuna see ei nõua põhjalikke eelteadmisi lindudest. Piisab sellest, kui ühe tunni jooksul pannakse kirja kõik kohatud linnuliigid ning iga liigi kohta suurim üheaegselt nähtud isendite arv ning saadetakse tulemused koordinaatorile. Osaleda võivad kõik, kes tunnevad huvi koduümbruses tegutsevate lindude vastu. Määramise hõlbustamiseks võib kasutada linnumäärajat ja binoklit.   Lisateave: Aarne Tuule
Talvise aialinnuvaatluse 2013 koordinaator
58002869
talv@eoy.ee   Riho Kinks
Eesti Ornitoloogiaühing
5086690
riho.kinks@eoy.ee

loe edasi

Video: Flur, LK foorumist     Nõrk läänetuul kogub hülgekaamera ette jääd. Kaldamadalal on juba väikesed „jäämurrud“, avamerel ajujää, mida tuul liigutab...   Päikeselised ilmad aitasid kaamera toitesüsteemi tööle. Hülgeid pole näha olnud ei eile ega täna, paar-kolm merikotkast patrullis jääveeres. Hommikupoolikul oli avavees veel kühmnokk-luiki ja parte (liialt kaugel, et liiki määrata) näha. Mõnus, karge, päikeseline talveilm, pisitasa jääst täituva kaldamerega.

loe edasi