Looduskalendri uudised
Nädal metsas - jäljed kõnelevad
Hundi arvukuse skemaatiline aastaring. Peep Männil. Umbes selline näeb välja hundi arvukuse muutuste aastaring. Hundi juurdekasv on väga võimas, võrreldav meie oludes suurematest loomadest vaid metssea ja kährikuga. Samas on suur ka huntide suremus. Peamine suremustegur sügisest kevadeni on legaalne küttimine. Looduslikud suremustegurid (haigused, liigisisene konkurents) jateised, inimese põhjustatud suremustegurid (liiklus, salaküttimine) mõjutavad arvukust aastaringselt. Küttimisväline suremus on kindlasti suurim suvel, kutsikate esimestel elukuudel.
Meie liigirikkaim puude perekond
Tihasekull peab posti otsas vahti
Merihärjad koevad liivapõhjal
Milline on metssea talvine kasukas?
Sadakond hallhüljest kaamerapildis
Talvise aialinnuvaatluse esmased tulemused
Eesti Ornitoloogiaühingu korraldatud talvisel aialinnuvaatlusel vaadeldi möödunud nädalavahetusel esialgsetel andmetel üle 50 000 linnu. Esmaspäeva lõunaks oli oma vaatlused edastanud enam kui 1800 linnusõpra ning aialinnuvaatlusi tehti 1350 paigas üle Eesti. Mullusest ligi kolmandiku võrra suurem vaatlejate arv tõstab kogutud andmete väärtust ning edaspidi võib teha üha usaldusväärsemaid järeldusi meie talvituvate aialindude liigilise koosseisu ja arvukuse muutuste kohta. Kokku vaatlesid linnusõbrad enam kui 50 000 lindu, 60 liigist. Kõige arvukam liik oli taas rasvatihane, kes moodustas üle 20% vaadeldud lindude koguarvust. Sarnaselt eelmistele aastatele saavutas teise koha rohevint ja kolmanda põldvarblane. Esialgsetel andmetel suuri muutusi liikide arvukuses toimunud ei ole. Paljude vaatlejate tähelepanekute kohaselt soosisid ilmaolud lindude vaatlemist ja nii mõneski kohas nähti tavapärasest oluliselt rohkem linde. See avaldub selgelt ka statistikas - 2011.a nähti vaatluskohas keskmiselt 35 ja 2012.a 33 lindu, siis tänavu keskmiselt 37. Põnevamatest liikidest kohati seitsmes vaatluspaigas värbkakku, kolmes kohas käblikut ja ühes vaatluspaigas vesipappi. Eesti Ornitoloogiaühing tänab kõiki aialinnuvaatlusel osalejaid! Tuletame meelde, et vaatlustulemusi ootame 5. veebruarini. Neid saab sisestada aialinnuvaatluse kodulehel: http://www.eoy.ee/talv/vaatlused/ Viidatud kodulehel saab reaalajas jälgida kõiki juba sisestatud vaatlusi ja nende paiknemist kaardil. Jätkuvalt on oodatud ankeedid ka nendest vaatluskohtadest, kus vaatlustunni jooksul ühtegi lindu ei kohatud. Ankeedi võib saata vajadusel ka postiga aadressil: Eesti Ornitoloogiaühing, Veski 4, Tartu 51005. Lõplik kokkuvõte avaldatakse veebruari lõpuks.
Jaanuari neljas nädal: kevadesosin
Idakaar lööb õhetama, päike pistab oma nina lumeteki alt välja. Tõuseb, ringutab ja hingab maale sooja hinguse – hingeudu jookseb üle väljade ja kastab kõrred otsekui suhkrusse. Nädala neli ilmamärki: tihaselaul, sarvemüksudega sokud, hangelinnud väljadel ja päikesest tilkuv räästas. Veel tunnike hiljem on kollane päikeseketas tõusnud õige veidi kõrgemale, enam kõrgemale ta praegu ei tõusegi. Just nii kõrgele, et paistab otse silma sisse hommikusele kõmpijale, poeb sisse maja aknast, äratab gripiviiruse käes vaevlevad lapsed ja kõneleb: „Pidage vastu, vastlapäevast lihavõteteni on vaid nelikümmend päeva – hiljemalt märtsi lõpuks toon teile lõolaulu ja sinilillesilmad. Kevad ei ole mägede taga. On peagi sulavate hangede taga. Veel üks veebruarikuine krõpskülm ja ongi kõik!“ Sellel päikesekullasse uppuval lumel on jälgi. Põnevaid jälgi. Täna öösel on meie maja ees oma lumepesades maganud 13 nurmkana sulepallikest, tihedalt ümber meie põlvepikkuse Laulutamme, mille ühes sõpradega poolteist aastat tagasi istutasime. Hommikul on üks kanadest lahti siblinud paksu hange maetud lavendli ja küllap on tema aevastus äratanud ülejäänud kanakarja, üheskoos on nad läinud nagu roomiktraktori lint üle lumevälja, 13 sirget peaaegu kõrvuti asetsevat jäljerida, iga jäljelint täis tipitud kaitseruun algiz - märke. Linnud on vudinud kiiremini, aina kiiremini ja äkki keset kõnnumaad on nad lendu tõusnud. Rebane? Siiski, tema jälgi ei ole lumel kusagil näha. On vaid madalas päikeses paistev pikkade varjudega ruunirida. Talvepäevad on lühiksed: leevikesed jätkavad saareseemnete nokkimist kuuvalgel Rööprada lumel Nurmkana ja rebase jäljereast algab minu selletalvine aialinnuvaatlus, mida Eesti Ornitoloogiaühing inglaste eeskujul juba mitmendat aastat korraldab. Ühe nurmkana jäljekett tuleb otse mu magamistoa akna alla ja läheb taas ühe ruunikujulise linguga tagasi heki alla. Veidi hiljem on tulnud rebane, hüpanud üle rododendroni rõdule, nuuskinud linnutoidumaja all, uurinud lumme puuritud hiirekäike ja sihvkakesti ja on temagi läinud. Koristan rõdult rebasejäljed ja kuhjan toidulauale mäekõrguse hunniku päevalilleseemneid. Ja jään ootama. Ootan terve päev, vahepeal võtan appi koguni binokli ja näen, et heki otsa tuleb kuus rohevinti. Need ei vaevu isegi uurivalt ülemistel okstel istuma, vaid „vajuvad“ lennates peagi järgmise maja poole. Just nimelt vajuvad, punnis kõhud vajutavad neid otsekui maa poole. Linnutu linnuvaatlus Ja sisuliselt nulli jääbki mu laupäevane linnuvaatlus, põnevusega jälgin, mis mujal Eestis juhtub. Vend ütleb, et küllap oli lihtsalt niru ilm, maa ja taevas said kokku ja linnud püsisid peidupaikades. Aga vähemalt Tartus paistis kohati päike, vahepeal mahatibanud lumeraasuke ei katnud lindude jäljeridasidki. Pühapäevane öö oli kuurikas, täiskuuöö, nii valge, et isegi pilvise taeva all paistis öö nagu päev. Aga kui pühapäev taas sihvkakuhjale puutumatult algas, siis olin nõutu. Kuhu on kadunud mu harakad, kes siin juba pesapaika hoidsid, kuhu umbes 50 rohevinti ja tosin põldvarblast, kuhu sinitihasepaar ja eriti kollase kõhualusega rasvatihased. Ae! "Jääseelikud" pajul. Raudna jõe luht, Soomaa Tuhanded loendatud linnud Küllap oli linnutoitu sel nädalavahetusel väljas tõesti nii palju, et linnud ei suutnud valida. Nad lihtsalt hajusid. Nii jäigi minu parimaks saagiks 2 rasvatihast, 1 põldvarblane ja 5 rohevinti (möödalennul). Sel aastal ei ole ma peale sügist näinud enam musträstaid ja ka hallrästaid on harva. Igatahes oli pühapäeva keskhommikuks lisatud juba 293 vaatlust ja nähtud 10611 lindu, nagu kirjas Eesti Ornitoloogiaühingu lehel http://www.eoy.ee/talv/vaatlused/. Head meelt teeb muidugi see, et linnuvaatlused jagunevad kõikjale üle Eesti. Igatahes saab kaardilt igaüks vaadata, milliseid linde tema kodu lähedal nähtud on. Hülged jääl Linnuilmast veel niipalju, et sel nädalal lasid rasvatihased päikesesoojas juba laia laulu. Kotkakaamerast kostab üha sagedamini rõõmsat rongakronksu ja merikotka kiljumist. Gennadi Skromnov ütleb, et hülgekaamera töötas sel nädalal päikese käes täie võimsusega, reede õhtul tulid kolm hüljest kaamera ette külitama, poegade jaoks on veidi vara, aga peatselt see juhtub, tuleks vaid päikest, et kaameraakud töötaks. Üllatas aga taas põdranooruki minek Vilsandi õhukesele jääle, kust Jaan Tätte teda päästa üritas. Kolm aastat tagasi juhtus samasugune asi hülgekaamera ees. Küllap siin võib oma osa olla koertega ajujahtidel, põdrad sunnitakse oma varjepaikadest välja ja nad eksivad tundmatule jääle. Kaja Kübar teatab Pärnumaalt, et nende heinapallide alt tuleb üha enam välja karihiiri. Vahel vudib neid palli lahtirullimisel välja koguni kümmekond. Sokkudel on pisikesed sarvenuksid peas, soojaga tulid kährikud välja. Merikotkaste elus on nüüd lustlikku kiljumist: juba paari nädala pärast algab neil pesa kohendamise aeg Kui enne kündlapääva nii külm on, et kanamunad pesas puruks teeb, siis saab soe kevade olema. Vaivara Küünlapäev 2. veebruar on parim küünalde tegemise aeg, siis on õhk enamasti nii külm, et küünlad hanguvad kiiremini ja küünlategu sai kiiresti valmis. Maatohter: Kärjakaane näts Üks parimaid viirusepeletajaid on meevurritamise eel kärgede pealt spetsiaalse „kahvliga“ kooritav kärjekaanekiht. Sinna kärjekannu kaane alla pakivad mesilased kõiki looduslikke säilitusained, et mesi hukka ei läheks. Mesinikud hoiavad seda kaanetist purgis just kevadeks, et siis nätsuna närides end terved hoida. Muidugi tasub uurida, milliselt alalt mesi on korjatud, rapsipõldude kõrvalt ei tasu väga tervistavat nätsu loota.
4. NÄDAL 21.1.2013-27.1.2013. Jõgeva ümbruses
Lapsepõlv koos huntidega
Foto: Bert Rähni, www.360.ee
Pildistatud Pärnumaal, jaanuaris 2011
Möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses oli Eestis hunte üsna palju. Räägiti ka hirmuäratavaid jutte justkui oleksid hundid kusagil hilise peolt tulija maha murdnud ja muudki sellesarnast. Seetõttu oli meiesugustel koolipõnnidel alati huvitav ja natukene kõhegi hommikuti suuskadel kooli minnes suusaraja ääres alati uusi ning uusi hundijälgi leida. Mõnikord läks üle suusaraja kohe mitu uut jäljerida. Ja muidugi kadus huntide hammaste vahele ümberkaudsetest taludest nii mõnigi koer. Ega meiegi Muril pääsu polnud. Hiljem leidsime tema pealuu ja käpa kodu lähedalt põllult. Mäletan, et mitmel korral leidsime isegi endi lauda ümbert lumel huntide jälgi.
Oli paar juhust, kui me hommikul vara õega hakkasime bussipeatusesse minema, siis vaatas meile lauda nurga juurest vastu hundipaar. Ema hüüdis siis alati valju häälega – hurjahh, hunt! - mille peale loomad sörkisid laisalt üle põllu kaugel paistva metsa poole. Meie keerasime õega teisele poole ja taskulampidega ärevalt teeäärseid põõsaid valgustades sibasime läbi metsa maantee poole, kus koolikaaslased juba bussipeatuses ees ootasid. Ja ei olnud sugugi harv juhus, kui pimeduses põõsastest paar särasilmi taskulambi tulele vastu hiilgas. Ei meie teadnud, kuulusid need silmad hundile, rebasele või mõnele muule loomale. Kõhe oli ikkagi.
Ühel korral sattusin koolist tulles hundiga ninapidi kokku ja päris kodu lähedal metsas, kõige tihedamas kohas. Ma ei osanud kohe arvatagi, et tegemist on hundiga ja hüüdsin – kutsu, kutsu, kutsu – ning mõtlesin, et kelle koer see võiks küll olla? Nii ilus teine! Vaatasime temaga paarminutit tõtt, teineteisest vaid kümnekonna sammu kaugusel, ja siis ta hüppas äkki tee pealt ära ja kadus lumiste kuuskede vahele. Ma läksin ruttu jälgi vaatama ning sain kohe aru kellega olin äsja tõtt vaadanud! Ma hakkasin hirmunult karjuma ning jooksin nii, kuidas jalad võtsid, kodu poole. Meeles veel hundi tähelepanelikud, kollakasrohelised silmad...
Viiekümnendail aastail maksti jahimeestele hundi laskmise eest preemiat ning tasapisi saadi hundipopulatsioon kontrolli alla. Viiekümnendate aastate lõpus ei olnud huntidest enam nii palju juttu kui varemalt, aga ühe huvitava loo räägiksin veel.
Karjatasime koos õega kolhoosi lambakarja kodu lähedal suurel põllul mille ühes servas oli umbes sajameetrise läbimõõduga võsastunud metsatukk. Sinna oli veetud põllult kive kokku ning käisime mõnikord neil kivihunnikutel, mis kukemarjapõõsaid täis, turnimas. Kolhoosi lambad sõid sel ajal põllul rahulikult rohtu. Kuulsime küll suve hakul sealkandis vahetevahel huntide ulgumist, aga ei suutnud pesa täpset asukohta kindlaks teha. Me ei näinud kunagi neist ühtegi ja ka kolhoosi lambaid ei murtud. Alles sügisel avastasid jahimehed sellest metsatukast hundi pesa, aga hallivatimehed olid selleks ajaks juba oma teed läinud...
Sokkudel on sarvenupsud
Kährikute soojätkamise aeg pole enam kaugel
Aasta lindu peaks tähele panema
Talilinnukaamera - hallpea-rähn
Vikipeedia: Eesti looduse piltide kogumise aktsioon
Röövlinde on samuti näha
Nädal metsas - Habe ja Hall
Huntide uuringust Ameerikas
Pildistas Bert Rähni, www.360.ee
Pildistatud Pärnumaal, jaanuaris 2011
Meie raadiosaatjatega hundid "Hall" ja "Habe" rühmavad ringi meie laantes ning ei tea hoolida sellest, mida inimesed neist arvavad. Aga inimeste arvamus loeb.
Hiljutine uuring Ameerikas (DOI: 10.1111/cobi.12009) näitab hästi, et huntide alalhoid ja ka populatsiooni taastamine on täis vastuolusid ning kontraste. Uurimistöö võtab kokku muutused inimeste arvamuse osas enne ja pärast hundi eluala taastamist Wisconsinis.
Ilmnevad huvitavad asjaolud. Kui hunt on juba korra hävitatud ning kunagine elukoht uuesti taastatakse, toob see loomulikult kaasa muutuseid ökosüsteemides. Inimesed on aga vahepeal harjunud nö hundivabade elupaikadega ning peavad seda normiks, aga mitte hälbeks. Seetõttu toob huntide tagasitulek esialgu kaasa suhtumise muutmise halvemuse suunas. Selle arvamuse muutumise põhiliseks mootoriks polnud Wisconsinis mitte niipalju karjakasvatajate hirm oma loomade pärast, kui just jahimeeste nägemus hundist, kui liig tugevast konkurendist teistele jahiulukitele.
Mida sellest järeldada? Ikka seda - kui hundid on meie pidevad kaaslased, siis oleme nendega harjunud ning nende elutegevus meie kõrval ei tekita erilist pahameelt. Kui nad on aga läinud, siis hundipopulatsiooni taastamine võib osutuda vägagi komplitseerituks, kuna inimeste hundiga kooselamise taasharjumine võib olla väga keerukas.
Nii et pikka iga "Hallile - Habemele" ja jätkusuutlikust nende suguvendadele.
Meist kaugel, kaovad inimmõjul kiiresti Sundarbani mangroovimetsad: LINK
Need metsad on ühe teise suure kiskja, bengaali tiigri, kõige elujõulisema asurkonna elupaik. Kui kaob elupaik, siis kaob selle liigi asurkonna kõige olulisem tugipunkt...Nädalavahetusel toimub aialinnuvaatlus
kutsub kõiki linnusõpru osalema
26. ja 27. jaanuaril toimuval
Talvisel aialinnuvaatlusel 2013 Veebikaamera pilt: Bubo, LK foorumist Talvisest aialinnuvaatlusest on kujunenud Eesti kõige populaarsem linnuvaatlusüritus, mis köidab igal aastal üha enam inimesi: http://www.eoy.ee/talv/ Mullu 3. korda Eestis korraldatud vaatluse vastu oli huvi suur - oma vaatlused edastas 2050 linnusõpra 1439 paigast üle Eesti ehk pea kaks korda rohkem kui eelmistel aastatel. Kokku vaadeldi 45 686 lindu 54 liigist. Kõige arvukam liik oli kolmandat aastat järjest rasvatihane, kes esines üle 95% vaatluskohtades ning moodustas umbes veerandi lindude koguarvust. Teise koha saavutas taas rohevint, kolmas oli põldvarblane. Enamike liikide arvukus oli stabiilne, silmapaistvaimad langused toimusid invasiooniliikide pasknääri ja suur - kirjurähni esinemissageduses, samalaadset trendi võib märgata ka suurenenud kiskluse ja külmade talvede ohvril nurmkanal. Eelmiste aastate kokkuvõtetega saab tutvuda: http://www.eoy.ee/talv/varasemad-tulemused/ Aialinnuvaatluse suure populaarsuse võtmeks on lihtsus kuna see ei nõua põhjalikke eelteadmisi lindudest. Piisab sellest, kui ühe tunni jooksul pannakse kirja kõik kohatud linnuliigid ning iga liigi kohta suurim üheaegselt nähtud isendite arv ning saadetakse tulemused koordinaatorile. Osaleda võivad kõik, kes tunnevad huvi koduümbruses tegutsevate lindude vastu. Määramise hõlbustamiseks võib kasutada linnumäärajat ja binoklit. Lisateave: Aarne Tuule
Talvise aialinnuvaatluse 2013 koordinaator
58002869
talv@eoy.ee Riho Kinks
Eesti Ornitoloogiaühing
5086690
riho.kinks@eoy.ee