Foto: Arne Ader   Urvalind   Urvalind      Carduelis flammea   Urvalinde võimegi kohata meil ainult rändeajal ja talvel - meil nad ei pesitse. „Seemneaastast“ oleneb muidugi talvitujate arvukus. Toitutakse meelsasti kase ja lepa või lume alt välja jäänud umbrohtude seemnetest. Toidumajade juurde ilmutakse pakaseliste ilmadega, ikka salkades, rohkem maapiirkondades või linnaveertes. Toitutakse enamalt jaolt maapinnal, nendest seemnetest, mida teised toidumajast alla on pudistanud. Talvitujate hulk on aastati äärmiselt kõikuv – mõnekümnest tuhandest kuni poole miljoni linnuni.   Urvalinnud on kenad ning inimest eriti ei pelga. Silma torkavad karmiinpunane laup ja kollane nokk. Selg ning küljed on linnukestel pikitriibulised. Isaslindudel on uhkustamiseks roosakas rinnaesine. Värvikas sulestik on isendite lõikes väga kõikuv, mõnel tegelasel võib  puududa isegi liigitunnus – punane laup. Suuruselt jäävad nad rasva- ja sinitihaste vahepealsesse kaalukategooriasse. 

loe edasi

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee   2. veebruar   See toonekurg elab talve üle küll (Roiu 02.02.2012)
Minu käest on aeg-ajalt küsitud, et kui tihti valge-toonekurg Eestisse talvitama jääb ja kas ta kõva külmaga siin ikka ka ellu jääb? Sellele on lihtne vastata – kui lind on plastist või puust, nagu täna Tartumaal Roiul vaadeldud isend, siis peab vastu küll. Kui nüüd vähe tõsisemalt rääkida, siis tavaliselt lahkuvad valge-toonekured meilt hiljemalt oktoobri alguses. Aga igal aastal juhtub, et mõni vigane või haige lind jääb teistest maha ja neid võib kuni suurte külmadeni kohata. Kui toonekurg leiab piisavalt toitu, siis peab ta külmas päris hästi vastu, aga vigased ja haiged linnud satuvad üldjuhul kiiresti röövloomade saagiks. Kahjuks on Eestis juhtunud ka seda, et inimene on mõne toonekure ära rikkunud, s.t. ära kodustanud. Näiteks mõni aeg tagasi talvitas üks valge-toonekurg mitu aastat Virumaal. Lind tegutses talvel koos sinikaeltega jõe kaldal ja tänu lisatoitmisele elas ta talved kenasti üle. Alguses ei saanud päris hästi pihta, miks hea tervise juures lind nii käitub, et miks ta lõunasse ei lenda? Asja uurima hakates selgus, et külarahvas ei toitnud toonekurge mitte ainult talvel, vaid ka suvel. Räägiti lugusid sellest, kuidas pesa alla pidevalt kala viidi, et vanalindudel poegi lihtsam toita oleks. Tundus, et toonekurg kodustati sellega lihtsalt ära. Miskil hetkel ei suvatsenudki ta enam lõunasse lennata, toit ju kogu aeg noka ees. Lõpuks muutus toonekure toitmine nii kulukaks, et hakati juba mujalt abi otsima. Kahjuks ei tulnud inimesed ise selle peale, et oma liigse agarusega olid nad tahtmatult linnu ära kodustanud, keda tuleb siis halvimal juhul paarkümmend aastat üleval pidada. Eesti Ornitoloogiaühingu veebilehelt leiab mitu lindude toitmise juhendit, milles räägitakse täpsemalt, kas ja millal ja kuidas peaks üldse linde toitma. Näiteks enne partidele saia viimist tuleks endale siiski selgeks teha, kas sellega hoopis mitte lindudele kahju ei tehta?
Talvised aialinnud ja nende toitmine        Veelinnud ei vaja lisatoitu Üht-teist väikeste lindude talvisest lisatoitmisest          

loe edasi

Tekst: Jaan Riis, looduseomnibuss.ee   Sven Začek. Kevadkuldne hommik. Suur Hunt 2011   Looduse Aasta Foto 2012   Rahvaloendus interneti kaudu sai läbi. Nüüd on jälle ruumi. Saab üles laadida ilusaid looduspilte. Saata saavad lapsed, noored ja suured. Tantsivaid Hunte Estonia kontserdisaalis jagame  aprilli lõpus. Vahepeal tegutseb žürii Rein Marani juhtimisel.   Tööde esitamise lõpptähtaeg on 29. veebruar 2012. Osale ja erguta osalema ka oma sõpru! Teavet võistluse kohta leiad ning saad pilte ülesse laadida: www.looduseomnibuss.ee/laf

loe edasi

    Ornitoloogiaühing koostöös Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja Eestimaa Looduse Fondiga on loonud nutitelefonides kasutatava abimehe talviste aialindude määramiseks.    "Talvisest aialinnuaabitsast" leiab 36 tavalisema aialinnu joonistuse, lühikese tutvustuse ja iseloomuliku laulu või häälitsuse. Lihtsalt kasutatav aabits on heaks abimeheks linnuliikide määramisel.   Esialgu saavad aabitsat kasutada Android tüüpi nutitelefonide omanikud (Android Marketist "Talvine aialinnuaabits"), järgmise nädala algul lisandub sama võimalus ka Apple`i toodetele. Nutirakenduse on teinud Marko Peterson, tehnilist tuge pakkus Walk&Learn OÜ.   Viited sama sarja teiste rakenduse allalaadimisele leiab Walk&Learn kodulehelt:   www.walk-n-learn.com   Talvine aialinnuaabits on kasutajatele tasuta.

loe edasi

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee Foto: Arne Ader   Vöötkakk   Jaanuari linnuelu mõjutas suuresti möödunud aasta pikaks veninud sügis. Detsembris õiget talve ei saabunudki ja ka jaanuari algus oli läänesaartel pigem hilissügise nägu. Meri ei olnud jaanuari alguses veel jäätuma hakanudki ja ka sisemaa suuremad järved olid aasta alguses veel jäävabad. Seetõttu oli kõikjal, eriti aga läänesaartel, palju veelinde kohal. Ka kahlajaid, kes üldjuhul hiljemalt novembris meilt lahkuvad, leiti jaanuari alguses tavapäratult palju. Kiivitajaid nähti mitmes kohas läänerannikul, tikutajate vaatlusi on jaanuarist teada vähemalt kolm, rüütasid oli jaanuari alguses Keemus (Matsalu lahe lõunakallas) kohal veel lausa 160! Viimaste päevade külmalaine on hilinenud rändurid muidugi liikvele ajanud ja valdav enamus veelinde on meilt lõpuks lahkunud. Jaanuaris leiti ka mitmeid talvel haruldasi värvulisi. Teada on mõned põldlõokese, nõmmelõokese, sookiuru, laulurästa ja linavästriku vaatlused, kuldnokkasid nähti veel parvede kaupa. Isegi ühte väike-lehelindu vaadeldi 1. jaanuaril Lääne-Saaremaal, Viljandimaal nähti must-lepalindu veel 21. jaanuaril. Põnevamatest talvitajatest leiti jaanuaris veel vähemalt 5 väikepütti, 4 taita ja 4 sookurge. Neid liike pole varasematel talvedel Eestis nii palju kohatud. Kõigi põnevamate leidude kohta saab infot Estbirdingu veebilehelt või e-Elurikkuse andmebaasist. Haruldustest ja eksikülalistest vaadeldi jaanuari alguses Laoküla rannas Harjumaal puna-veetallajat (leiti 31. detsembril ja nähti samas kuni 3. jaanuarini), kahes kohas -Vormsi saarel ja Valmaotsal Tartumaal – kohati vöötkakku, Paldiskis nähti jääkajakat ja Tartumaal Kärknas lumekakku. Talviseid “rarikakke” leiti tegelikult üllatavalt vähe, vähemalt vöötkakke oleks rohkem lootnud näha. Aga, aasta esimesed rarid on siiski leitud ja Estbirdingu korraldatava võistluse Rarileidja 2012 esimesed punktid on jagatud. Minu 2012.a liiginimekirja kogunes aasta esimese kuuga 105 linnuliiki. Kordan taas, et see pole kaugeltki mitte erakordne tulemus. Näiteks 2009. aastal said kõvemad linnuvaatlejad 100 liiki täis juba 3.-4. jaanuaril. Sel aastal oli selle omalaadse rekordi kordamine või ületamine teoreetiliselt isegi võimalik, aga minu eesmärgiks on kogu aasta jooksul võimalikult palju liike leida ja aasta alguses tormamise plaani ei olnud. Minu aastanimekirjast on mitmed tavalisemad liigid (nt kodukakk, händkakk, hallpea-rähn, laanepüü) veel puudu, aga nende pärast ei tasu muretseda, sest kevadiste retkede ajal kohtan neid kindlasti mitmeid kordi. Pigem olen keskendunud haruldaste ja raskesti leitavate liikide otsimisele. Minu liiginimekirjas on juba sellised rasked liigid nagu puna-veetallaja (bongatud 1. jaanuaril Laokülas), jääkajakas (leitud 28. jaanuaril Paldiskis), vöötkakk (bongatud Valmaotsal), kassikakk (2 vaatlust), hele-urvalind (2 vaatlust), lisaks olen ära näinud ka Saaremaa “kohustuslikud” talveliigid kirjuhaha ja merirüdi. Aga talvistest liikidest on mul leidmata veel mägi-kanepilind (jaanuarist teada vaid 1 vaatlus), lumekakk (teada vaid 1 vaatlus, lind ei olnud bongatav) ja männileevike (teadaolevalt ei ole sel talvel Eestis veel nähtud). Kokkuvõtvalt võib ütelda, et aastanimekirja osas ühtegi tõsisemat tagasilööki pole siiani olnud, puuduvate talveliikide leidmiseks on veel õige mitu kuud aega. 

loe edasi

Foto: Tiit Hunt, loodusmuuseum.ee   Luts   Luts    Lota lota   Uurisime Vladislav Korzetsilt, kuidas on olukord lutsu kudemisega? Kümmekonna päeva eest polnud jõgedes veel kudemine alanud. Veetemperatuur oli detsembris kõrge, aga nüüdseks peaks soojätkamine käima.   Luts on kunagi merest magevette elama asunud tursklane. Elupaigaks on valitud hapnikurikka, puhta- ja külmaveelised veekogud. Meil asustavad lutsud umbes sadat järve ja jõge ning riimveelisi merelahti.   Keha on lutsul pikk ja paindlik, libedalt limaga kaetud, peened soomused paiknevad naha sees.  Laia ja lameda peaga, alalõugadel on tursale omased lühikesed poised, silmad suht suured. Poole kehast moodustab justkui saba, esimene seljauim on lühike, teine pikk, ulatudes sabauimeni nagu pärakuimgi. Seljavärv kollasest, tumepruunini, küljed „mustrilised“ ning kõhupool valge.   Suguküpseks saavad kolme.... viie aastaselt ja on siis vastavalt kolmekümne kuni viiekümne sentimeetri pikkused. Kui jõgedes lutsukude käib, siis järvedes jääb see tavaliselt veidi hilisemale ajale. Peipsi lutsude „pulmaaeg“ kestab kuni seitse nädalat. Koelmud rajatakse kruusa-liiva põhjale, kus vesi liigub, aga veesügavus võib olla väga erinev. Tursalistele omaselt on mari väga peenike ja teda on palju. Kalamarja haudeaega vältab kolm kuud.   Luts on väga maitsva, valge lihaga dieetkala. Kalamari on sibula ja hapukoorega rukkileival väga hõrk, meil vähe pruugitud delikatess.

loe edasi

Foto: Arne Ader   Maastik õunapuuga. Hinnomäe, Otepää kõrgustik
Metsõunapuu        Malus sylvestris Aed-õunapuu    Malus domestica   Ajakirja Eesti Loodus jätkab kena traditsiooni ja valis 2012. aasta puuks õunapuud.   Metsõunapuud on meie maakamaral kasvanud arvatavalt viis-kuus tuhat aastat ja on tänapäeval looduses kaitse alused. Metsõunapuud ei maksaks segi ajada metsistunud õunapuuga – sellisega, mis on kasvama läinud „karjapoisi“ visatud õunasüdamest ja kasvama lähevad nad üpris lihtsalt. Erinevustest lähemalt kevadel, kui lehed juba puus.   Maailmas on õunapuude sordiaretusega alustatud paar tuhat aastat tagasi juba siis oskasid inimesed puid pookida. Meile jõudsid esimesed aedõunapuud arvatavalt kloostrite kaudu 13-14 sajandil. Eestimaist õunakasvatust ja aretust võiks dateerida eelmise sajandi algusega.   Kevadel arutleme kaunilt õitsevate ja silmarõõmu pakkuvate aasta puude üle kindlasti veel.

loe edasi

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee Foto: Arne Ader   Musträhn   31. jaanuar   Kõva pakasega ei kipu eriti retkele minema ja ega linnudki külmaga just eriti aktiivsed ja häälekad ole. Eile ja täna sai vaid lühemaid käike tehtud. Tartu külje all Aardlapalu prügila juures leiti mõned päevad tagasi urvalindude parvest mägi-kanepilind. Kahjuks on see seltskond vist kuhugi edasi liikunud ja mägi-kanepilindu pole vaatamata korduvatele otsingutele enam leida õnnestunud. Urvalindude parvi otsides on mulle aga taas üks hele-urvalind silma hakanud. Väikeste värvuliste parvi tasub alati põhjalikumalt jälgida, võib igasuguseid põnevaid linde teiste hulgas olla. Eile õnnestus siiski üks uus liik aastanimekirja saada. Tartu veepuhastusjaama kanalil oli lisaks tavapärasele “pardisupile” ka üks jäälind. See elukas on minu 2012.a nimekirjas 105. linnuliik. Tartu ümbruses on viimastel päevadel jäälinde kohatud veel ka Haaslavas ja Ilmatsalus. Kui nüüd kõva pakasega lõpuks kõik veekogud kinni külmuvad, siis kahjuks võib juhtuda, et jäälinnud siin kevadeni vastu ei pea. Ka metsades valitseb vaikus. Kõva külmaga ei tee ükski kakk häält ja rähn ei trummelda. Suur-kirjurähne võib küll igal pool leida ja ka musträhn on mitmes kohas ette sattunud, aga teisi rähne pole ma viimastel päevadel leidnudki. Kakkudest hakkas eile silma vaid üks värbkakk. Kui millalgi see külmalaine läbi saab, siis ilmselt esimesel soojemal hommikul võiks metsalinnud juba selgelt häälekamad olla. 

loe edasi

Veebikaamera pilt: Pitti, LK foorumist Video: Fleur     Kesköötunnil ilmus söödaplatsile kult. Pulmaaeg läbi ja kuldid liiguvad üksikult, Tegu pole meie „vana“ tuttavaga, kes detsembris-jaanuaris liikus.   Metsseakarja söödaplatsi lähedusest minema peletanud hundikari liigub ikka lähiümbruses. Uudistasime Maidu käest, millised on hundikarja liikumised: päevatiir on paar-kolmkümmend kilomeetrit, käiakse nii kotkaste söötmiskohas, kui murtud põdramullika korjuse juures...      

loe edasi

Fotod: Arne Ader   Jäälilled aknal   Kaasaegsete akende vahel on jäälilli harvem – klaaside vaheline õhuvahe on väiksem ning monteeritud suht õhutihedalt.   Nagu lumehelbe tekkimiseks vajatakse lumepilves tolmukübemekesi, nõnda vajavad jäälilled akna vahel moodustumiseks mingeid tolmukribalaid, siledal klaasil on vaja millegi külge kinnituda. Niisiis saavad jäälilledega maalitud vanemad „hõredamad“ aknad sest nende vahele pääseb kergemini nii tolm, kui niiskus. Viimane kondenseerub v sublimeerib mustuseosakestele ning pakase koosmõjul tekivad jäälilled.   Sarnane protsess toimub ühekordsetel klaasipindadel – näiteks bussi ootepaviljonide akendel ja külmade ühistranspordi vahendite suurtele akendele.

loe edasi

Koostajad: Laine ja Vello Keppart Foto: Arne Ader   Põdra jäljed jääl
Ilm muutus nädala jooksul korrast külmemaks. Keskmine õhutemperatuur langes -6 kraadilt -15 kraadini. Kõige külmem oli ilm reede ja pühapäeva öösel, kui minimaalne õhutemperatuur langes -21 kraadini, lume pinnal -27…-30 kraadini. Keskpäeval tõusis õhutemperatuur nädala alguses -2 ja lõpus -13 kraadini.  Vaatamata külmakraadidele, suutis laupäevane ere päike tumeda teepinna ääres määrdunud lund sulatada. Algas aeg, kus külmal ajal võib päike kahjustada puude õhukest koort ja kuuskedel okkaid. Samuti oli päikesel juba võimu aknast tuba soojemaks kütta. Lumi püsis põldudel 22-27 sentimeetrisena. Kuigi lund oli paksult, hakkas muld selle all nii orase- kui põldheinapõllul pikkamööda külmuma. Kolme sentimeetri sügavusel mullas püsis temperatuur null kraadile lähedasena. Jõgeva aleviku paisjärve jää kandis juba kalamehi, jõge kattis jää ainult kalda ääres.   Jõgeval, 30.1.2012.

loe edasi

Tekst: Aarne Tuule, talviseaialinnuvaatlusekoordinaator Foto: Arne Ader   Linnusalk õuel: leevikesed, rasvatihane, koduvarblane ja põldvarblane
Ornitoloogiaühingu korraldatud talvisel aialinnuvaatlusel - TALV 2012 vaadeldi 28. ja 29. jaanuaril esialgsetel andmetel üle 25 000 linnu. Eilseks õhtuks oli oma vaatlused edastanud 1152  linnusõpra ning aialinnuvaatlusi tehti rohkem kui 760 paigas üle Eesti. Prognoositavalt pea poole suurem vaatlejate arv tõstab kogutud andmete väärtust ja edaspidi võib teha üha usaldusväärsemaid järeldusi meie talvituvate aialindude liigilise koosseisu ja arvukuse muutuste kohta.   Kokku vaatlesid linnusõbrad enam kui 25 330 lindu vähemalt 56 liigist. Kõige arvukam liik oli taas rasvatihane, kes moodustas ligi veerandi vaadeldud lindude koguarvust. Sarnaselt eelmisele aastale saavutas teise koha rohevint ja kolmanda põldvarblane. Märgatavalt rohkem nähti musträstaid - kui mullu oli esmaste tulemuste koostamise ajaks nähtud 300 lindu, siis tänavu üle 750. Ootamatult vähe kohati aga pasknääri - mulluse 570 asemel vaid 276 lindu. Paljude vaatlejate tähelepanekute kohaselt ilmusid linnud söötmiskohtadesse mõne nädala eest talviste ilmade saabudes, kuid viimaste päevade pakasega on linde taas vähemaks jäänud ja söötmiskohti külastatakse ebaregulaarsemat. Esialgsetel andmetel oli vaatluskohas keskmiselt kohatud lindude arv mullusest väiksem, piirdudes 33 isendiga (2011.a keskmiselt 35 isendit, 2010.a. 43 isendit).    Ornitoloogiaühing tänab kõiki aialinnuvaatlusel osalejaid! Tuletame meelde, et vaatlustulemusi ootame kuni 10. veebruarini. Neid saab endiselt sisestada aialinnuvaatluse kodulehel: http://www.eoy.ee/talv/Vaatlusankeet.html või saata postiga koordinaatorile (Eesti Ornitoloogiaühing, Veski 4, Tartu 51005). Jätkuvalt on oodatud ankeedid ka nendest vaatluskohtadest, kus vaatlustunni jooksul ühtegi lindu ei kohatud. Lõpliku kokkuvõtte avaldame veebruari lõpus.   Võta vajadusel ühendust: Aarne Tuule 58002869  talv@eoy.ee

loe edasi

Tekst: Kristel Vilbaste, loodusenaine@hot.ee Fotod: Arne Ader   Hommik talvise kotkakaamera juures: kuivanud männiokstest õrtel on võtnud kohad sisse merikotkad ja harakas   LÜHIDALT: Varblasepoiss kükitab toidumaja serval, kõht tugevalt vastu lauapinda surutud ja varbad kõhusulgede vahele peidetud. Põldvarblaseklutt on puhevil ja paksuke - tõeline sulepall.  Loen sulepallid üle. Ainult viis tükki?   Nädala neli ilmamärki: nugise mesilaretk , kotkakaamera melu, punakuldsed kased ja paarikümnekraadine pakane.   Tõepoolest, veel eile oli mul siis pudrutoidul tosin varblast. Kuhu nad küll kadusid?  Njah, eile pakase pealemurdmisel panin toidumajja kotitäie päevalilleseemneid ja otsekui lõhna peale on kohale lennanud viis rohevinti, need puristavad ja madistavad toidumajas, terve rõdupõrand on seemneid täis. Näib, et mu korralikele põldvarblastest sõpradele selline korralagedus ei meeldi. Rasvatihaseid ei paista aga tulnukad eriti häirivat, õigemini luuakse oma kord kiiresti majja ja rohevindid tõrjutakse mirabellihekki. Punane päike tõuseb vaikselt aina kõrgemale, külma lume punasest sätendusest saab tasapisi soe ja kevadiselt kollane... ja korraga on hekilatv justkui pruune õunapabulaid täis. Võtan binokli ja vaatan... Eih, nüüd on rohevinte juba 25. Siiski ei tule kogu see parv maja lähedale, küllap nauditakse latvades sooja päikese paitust. Jah. Päike juba soojendab ja see soojus pole sugugi vaid pakase petlik näivus, vaid tõeline soe. Ja korraga on kogu see rohekollakirju „kanakari“ mu rõdupõrandal. 4 - 5 linnukest, need erakonnajuhid, istuvad toidumajas, kaklevad omavahel, vihaselt aetakse nokk õieli ja susistatakse, üks suurem virutab teisele koguni nokaga. Õnneks pudiseb selle tiibade ja sabaga vehkimise ning keerutamisega ühtteist ka rõdupõrandale ja ülejäänud kamp saab parajalt nokapoolist. Korra tulevad kaks põldvarblast ja nõuavad oma põlisõigust, aga vaid rinnaga nügides õnnestub neil pääseda toidumaja ühte nappi külge. Tihaste närvgi ei pea lõpuks vastu ja nad lendavad majanuka taha rasvapalli külge. See kõrgpilotaaž on vintidele liiga keeruline. Siis tuleb äkki mingi teade ja kogu rohe - kollaste kamp tõuseb lendu ja lendab kortermajade poole. Ehk pakuti midagi paremat?   Põldvarblane on teinud end kohevaks sulepalliks! On külm...   Vilistav puukoristaja Igatahes saan kogu seda mängu vaadates kirja nädalavahetusel toimunud Eesti Ornitoloogiaühingu Aialinnuvaatluse ankeeti veerandsada lindu, sest muidu olekski saak väga napp. Pekitükid on rõdul otsa saanud ja nüüd pole siin isegi harakaid „massi tegemas“.  Laupäeval proovisin aialinnuvaatlust teha ka Võrumaal Kütiorus, aga isegi pakasega kõrvadelt nihutatud mütsiga ei suutnud ma seal metsatalus tuvastada rohkem linde kui kaks. Aga! Need kaks olid omavahel mõõtu võtvad puukoristajad, nende omavaheline kemplemine meenutas kangesti kevadetegemisi. Ja tõesti linnuvaatlejad on kuulnud juba rasva - ja sinitihase kevadlaulu ning puukoristaja vilet. Võrumaal lasi ühe kaugema toidumaja juures põhjatihanegi rõõmsat „Tä-tääd“ kuulda.   Sabakull Ka looduskalender.ee merikotka kaamera ronkade seltskond muutus sel nädalal ses karmis pakases ootamatult rõõmsameelseks. Helipildis oli kevadine „kron-kronks“ ja mõned mustakuuelised kippusid üksteist aina ja aina suudlema. Kotkakaamera pilti sattusid ka kaks hiireviud, need olid üsna nälginud moega. Suisa talumatu oli vaadata, kuidas sealne varestekamp neid kiusas. Kalapead nokitseva kulli selja taga oli pidevalt kolm varest, kes röövlindu aina sabasulgedest sikutasid. Kui siis kulliisand üritas mõnele kiusajatele obadust anda, said kaks ülejäänud varest toidu kallale karata ja nokatäie lahtinokitut põske pista. Kotkad olid kaamerapildis eelkõige nädala alguses. Aga siis tuli ilmamehe Gennadi Skromnovi arvates kotkanoorukitele rännukihk peale ja mindi vaatama, mis mujal ilmas näha.   Hundinuia tõlvikud avanevad: lennukarvadega varustatud seemned ootavad nüüd tuisuilma   Hundihirm metsas Seakaamera ees oli aga eelmise nädala lõpus suhteline vaikus. Läheduses olevat hundikari murdnud põdramullika, see sundis seapere ettevaatlikusele ja väga ei julgeta avalikkuse ette ilmuda. Ise metsa suusatama minnes võib aga lumel näha tohutut jäljemustrit. Tuisujärgne valge „paber“ on tihedalt jälgi täis tipitud. Uskumatult palju on kärplaste jälgi. Siiski on näha ka rebaserada, mitte kõik ei ole veel ussidesse ja kärntõppe kõngenud. Kütiorus nägin, kuidas nugis oli puu otsast hüppega mesilastaru katusele maandunud, seejärel ringi ümber taru teinud, lennuavast sisse piilunud... Õnneks oli see tühi taru. Vend pidi aga sel nädalal pakkuma eskorti tuhkrule. Tõhk oli kukkunud viljatünni otse kanala kõrval. Mis muud, kui loom inimtühja piirkonda vana taluaseme juurde, kus tal paremat elulootust on.   Eesti allikad:  Suurearu allikas
Raplast lõunas, kilomeeter maad linnast Järvakandi teed pidi minna ja siis mõnisada meetrit paremale on suure magistraalkraavi perves Suurearu allikas, kust paljud raplalased oma joogivett käivad ammutamas. Allikale on paigutatud betoonrake. Pühade ja tähtpäevade aegu kaunistavad allikal käijad lätet küünalde ja lilledega. Allikal käijad enamasti omavahel ei suhtle, pigem isegi häbenevad üksteist. Mikk Sarv räägib: „Leidsin tee allikale kirjanik Andres Ehini juhatusel, kui ta Rapla Raamatukogus kohtumisel lugejatega kostitas neid allikaveega. Naljaviluks tõlkis ta allika ka inglise keelde: Spring of Supreme Intellect.“ Suurearu allika vesi on värske ja puhta maitsega. Lisaks maitsvale veele saab allikalkäija kingiks mõnusa jalutuskäigu metsa.   Jäneserada tarnamätastel
TSITAAT: Küünlapäev 2. veebruaril on naiste püha. Naistele antakse rohkem vaba aega, nad käivad külas, kohati ka kõrtsis, peavad mokalaata. Meestel tuleb siis teha naiste kodune töö.   SOOVITUS: Sauna küta lehtpuudega. Eriti hea ja vinguvaba saun pidi saama kase- ja lepapuuga kütmisel. Võrumaa rahvatarkuse järgi andis kõige paremaid tulemusi saunaahju kütmine õunapuudega.

loe edasi

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee   29. jaanuar   Polaaruurijad polaarkajakat otsimas – Jõelähtme prügila, õhutemperatuur -20 (Foto: Kris Voog, 29.01.2012)   Tänasele “aialinnuvaatlusele” suundusime suurema seltskonnaga Jõelähtme prügila aia taha. Polaaruurija tunne hakkas peale tulema, kui 20 kraadise pakasega kajakaid torutasime. Aga midagi pole teha, sest just külmal talvel võib prügilates teiste kajakate hulgas mõnda jääkajakat või siis isegi polaarkajakat kohata. Mitte just meeldiva üllatusena oli prügilas hommikul vaid 800 kajakat. Tasapisi tuli neid pidevalt küll juurde, aga ikkagi oli paaritunnise staiamise järel kajakaid, peamiselt hõbekajakaid, siin maksimaalselt 3000. Veel mõni aasta tagasi võis siin parimatel päevadel paarkümmend tuhat kajakat näha ja nende hulgast võis sageli ka mõne jääkajaka leida. Täna kahjuks ühtegi rarikajakat ei leidnud. Tundub, et tänu ümbertöötlemisele jõuab ladestamisele varasemaga võrreldes palju vähem prügi. Seega on lindudel prügilas vähem toitu ja see on ka üheks põhjuseks, miks siin vähem linde on.   Väikepütt Aravetel 29.01.2012 – sel talvel on Eestis juba vähemalt 5 väikepütti leitud  

Koduteel Tartusse sai Aravetes talvitavad veelinnud üle vaadatud, sest mõni aeg tagasi oli laekunud vihje, et sinikaelte hulgas olevat vist ka üks väikepütt. Igaks juhuks asja uurima minnes selgus, et siin ongi väikepütt. Sel talvel on Eestis juba vähemalt 5 väikepütti leitud, rekordiliselt palju.

loe edasi

Pildid pani ritta: Tiit Lepik
  Kaunis ja pakaseline pühapäev Käsmu Muuseumi veebikaamera vahendusel. Külmakraade  rannikulgi – 10 kandis. Kaldavesi on jahtunud, jää tekib, küllalt sageli jääb merelahtede jäätumine jaanuari kuu lõppu.

loe edasi

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee   28. jaanuar   Tänase päeva plaanides oli looderanniku „kajakaaukudes” natuke ringi vaadata, sest parasjagu on õige aeg kajakate hulgast talikülalisi otsida. Ehk hakkab kusagil mõni jääkajakas või isegi polaarkajakas silma. Esimese peatuse tegin Dirhami sadamas, kus oli küll mõnikümmend kajakat, aga kedagi põnevat teiste hulgas ei märganud. Külmal varahommikul ei kippunud väga randades kolama ja sõitsin kiirelt kohe Paldiskini välja. Lõunasadamas tundus, et siingi valitseb tühjus, aga põhjasadamas selgus, et umbes 500 kajakat on ennast merele suunduvatele kalalaevadele sappa võtnud. Asusin kajakaid läbi torutama ja õige kohe leidsin hõbekajakate hulgast ühe selgelt suurema ja valgema linnu. Hoosuled olid linnul valkjad ilma igasuguse tumedama mustrita, näha oli ka linnu nõrka helebeezi mustrit. Asi selge, see elukas ongi jääkajakas. Minu 2012.a liiginimekirja 103. linnuliigiks sai seega päris kõva rari, keda olen Eestis varem vaid 3 korda kohanud.   Kaugeltki mitte kõik kuldnokad ei lenda talveks lõunasse (28.01.2012 Karjaküla)   Eesti Ornitoloogiaühingu eestvedamisel toimub sel nädalavahetusel talvine aialindude vaatlus. Mina kuhugi aeda pekki pole riputanud ja tihaseid kokku ei loendanud, aga omamoodi „aialindude vaatlusega” siiski hakkama sain. Üritasin Keila lähistel Karjaküla rebasefarmi aiast üle piiluda ja sealsed kajakad üle vaadata. Linde oli siin kõvasti. Kajakaid, peamiselt hõbekajakaid, oli siin kokku vähemalt 2000, ilmselt palju rohkemgi, aga kahjuks ei pääse kusagilt ala korralikult üle vaatama. Lisaks oli siin ka vähemalt 120 kuldnokka, kaugeltki mitte kõik kuldnokad ei lenda meilt talveks lõunasse.   See pisike ei ole pardipoeg, on hoopis väikepütt (Rocca al Mare 28.01.2012)   Päeva jooksul laekus mitmelt linnuvaatlejalt infot, et Tallinnas Rocca al Mare rannas on partide hulgas 2 väikepütti ja lisaks läheduses Mustjõe suudmes veel 2 tükki. Seda imeasja tahtsin ka ise näha ja väikepütist saigi minu aastanimekirja 104. linnuliik. Väikepütt on meil harv pesitseja, keda peidulise eluviisi tõttu ei ole lihtne leida. Rocca al Mare rannas on praegu hea võimalus seda raskesti leitavat liiki suhteliselt lähedalt vaadelda. Väikepütid tegutsevad siin koos sinikaeltega ja kui keegi mööduja küsib, et kas need pisikesed linnud partide juures on pardipojad, siis võib julgelt kinnitada, et nii hull see asi kah ei ole. Rocca al Mares on partide hulgas veel teinegi peidulise eluviisiga lind talvitamas – 2 taita on siin juba mitu päeva kohal olnud. Sellegi eluka leidmiseks peab üldjuhul suhteliselt palju kannatust varuma ja kusagil mülgastes vaikselt varitsema. Praegu poseerivad linnud siin päris kenasti.   Tait ehk tiigikana, pole ta part ega kana, kureline hoopis (Rocca al Mare 28.01.2012) 

loe edasi

Veebikaamera pilt: Fleur, LK foorumist     Laupäevane kaunis talvepäev. Loojangul oli vesi jääkirmega kaetud. Öösel on tulemas paarikümnekraadine pakane, vaatame hommikul, milline vaatepilt meile avaneb:

http://www.looduskalender.ee/node/11905

loe edasi

Veebikaamera pilt: Kitty, LK foorumist     Pasknäär      Garrulus glandarius   Pasknäärid on varesest sutsu väiksemad ja hakist suuremad. Sarnaselt leevikesele ilmutakse toidumajja, kui lumikate ei lase enam kogutud-peidetud tammetõrudele ligi ja pakane näpistama kipub. Talviseks arvukuseks tikub olema enam kui sada tuhat lindu.   Välimuselt kaunis lind on ettevaatlik ning kärehäälne. Pealagi musta-valge triibuline, põskhabe must, seljasulestik roosakaspruun, kõhualune roosa hallika lisandiga. Ümaratel mustadel tiibadel on sini-must-valge triibuline laik valge laigu kõrval. Sabasuled pealtvaates samuti mustad. Kohmakas kirjeldus värvikal linnul.   Talviti toimetavad inimasulate läheduse ja teede veertes.

loe edasi

Linnuvaatleja: Margus Ots, linnuvaatleja.ee   27. jaanuar   Enne Hiiumaalt lahkumist sai veel korra Kärdlas Nuutri jõe suudmes käidud. Kui üleeile õhtul oli siin 850 sinikael-parti ja lisaks muidki veelinde, siis tänaseks oli jõe suudmeala jäätunud ja veelindude asemel kössitas jääl hoopis merikotkas. Tundus juba, et Hiiumaa retkelt ühtegi uut liiki minu aastanimekirja ei lisandugi. Õnneks päris nii ei läinud. Teel sadamasse õnnestus kuuse-käbilindu näha. Oli teine õige närviline ja tegi kuuse ladvas kõva häält. Kuuse-käbilind on minu 2012.a nimekirjas 102. linnuliik. Mandril tagasi ja taas tuli „kohustuslik” peatus Haapsalu veepuhastusjaamas teha. Sel korral punarinda enam ei leidnud, aga jätkuvalt oli partide hulgas alles üks rääkspart. Lind oli küll räbaldunud tiibadega, aga suutis siiski lennata. Loodetavasti jaksab ta kevadeni vastu pidada.   Räbaldunud tiibadega rääkspart on Haapsalu veepuhastusjaama tiigil veel alles (27.01.2012).

loe edasi

Video: Ame, LK foorumist     Ronk ehk kaaren     Corvus corax   Ilmad on ilusad, mis sellest, et külmad, päevad juba veidi pikemad ja sööki prii pärast käes, muidugi paneb see rongad mängima....   Mustad, ettevaatlikud ja nutikad, läikiva sulestikuga paigalinnud. Talvel on meil neid mõnevõrra rohkem, kuni nelikümmend tuhat. Nii emas- kui isaslind on sarnase sulestikuga, tugeva kaela ja ümaratipulise sabaga. Lennus on tiibade hoogsuled harali. Täiskasvanud isaslind on paarsada grammi emaslinnust raskem ja nokk on veidi „mehisema“ olemisega. Paarid liiguvad koos aasta läbi, aga noorlinnud või „lesestunud“ peavad omale kaaslase leidma.   

loe edasi