Loodusõhtu Rahvusraamatukogus
Loodusõhtu Rahvusraamatukogus
Esmaspäeval, 02. aprillil 2007 kell 18:00
Rahvusvahelisele Polaaraastale pühendatud Antarktika õhtu
1. märtsil 2007 algas Rahvusvaheline Polaaraasta. See on hiigelsuur teadusprogramm, mis keskendub Arktika ja Antarktikale märtsist 2007 kuni märtsini 2009. Tegelikult on see juba neljas Polaaraasta, eelnevad olid 1882-83, 1932-33 ja 1957-58.
Loodusõhtul tulebki juttu ülemöödunud sajandil toimunud esimesest polaaraastast ning ka alanust. Esineb meie Antarktika-uurija Enn Kaup. Mees, kes on osa võtnud seitsmest teadusekspeditsioonist Lõunamandrile. Vaatame pilte Antarktikast ja kuulame ilusat muusikat. Klaveril Urmas Sisask.
Hind õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 10.-, täiskasvanutele 25 krooni.
3. detsembril 1983, vaade välilaagrile Untersee järve jääl, Wohlthati mäemassiivis Kuninganna Maudi maal.
Näha on nn Scotti telk, N Liidu retkemasin Harkovtšanka (40 tonni, 550 HJ) ning regi varustusega.
Unterseed lõunast piiravad mäed kerkivad kuni 2.5 km kõrgusele, 563 m kõrgusel asuva järve pinda kattis kuni 3.8 m paksune püsijää.
Selle ühe suurima Antarktise järve pindala on 11.4 km2, sügavus 169 m, maht 0.73 km3 (maht on lähedane Võrtsjärvele).
Jääkate Unterseel Wohlthati mäestikus on püsinud sajandeid.
Foto Enn Kaup.
Kliimamuutuste uurijate välilaager Teravmägedel Lomonossovfonnal aprillis 2002 peale 10-päevast tuisku. Foto Tõnu Martma.
Enn Kaup: Rahvusvaheline Polaaraasta 2007. aasta kuni 2009. aasta
1. märtsil 2007 algas Rahvusvaheline Polaaraasta (http://www.ipy.org). See on hiigelsuur teadusprogramm, mis keskendub Arktika ja Antarktikale märtsist 2007 kuni märtsini 2009. Korraldajad on Rahvusvaheline Teadusnõukogu (ICSU) ja Ülemaailmne Meteoroloogia Organisatsioon (WMO). Polaaraasta raames toimib üle 200 uurimisprojekti füüsikaliste, bioloogiliste ja sotsiaalteaduste alal http://216.70.123.96/images/uploads/
/ipychart4.4.pdf 1,5 mb) , osalevad tuhanded teadlased enam kui 60 riigist. Uurimisalad on atmosfäär, jää, maismaa, ookeanid, inimesed ja kosmos.
Tegelikult on see juba neljas Polaaraasta, eelnevad olid 1882-83, 1932-33 ja 1957-58. See viimane 50 aasta tagune oli esimene ka Antarktikat hõlmav ja kandis tegelikult nime Rahvusvaheline Geofüüsika Aasta (RGA).
Antarktikas tegutsesid RGA ajal võrdsetel alustel ning häid teadustulemusi andnud koostöös 12 riiki. Külma sõja haripunktis ei tulnud Arktikas suurt midagi koostööst välja, kuid Antarktikas õnnestus suveräniteedi probleemid ajutiselt kõrvale lükata. Koostööd tegid riigid nagu Tšiili, Argentiina ja Suurbritannia, kelle territoriaalsed pretensioonid Antarktikale kattuvad ja kes seepärast varem tõsiselt tülitsesid. Ning praktilises koostöös olid NL ja USA, kes mujal maailmas õieti milleski ühel nõul polnud. Üle 5000 teadlase ja logistiku töötasid 55 Antarktika uurimisjaamas. Peale heade teadustulemuste oli veel tähtsam, et kujunes tõhus rahvusvaheline koostöö teaduses ja logistikas.
Sellest arenes välja Antarktika Leping, kehtib alates aastast 1961, mille alusel on Antarktika muutunud rahumeelse rahvusvahelise teaduskoostöö areeniks. Madridi keskkonnaprotokoll sätib aastast 1998, et Antarktis on maakera kõige rangemate keskkonnakaitse reeglite piirkond. Peaaegu kõik jäätmed tuleb sealt ära tuua ja karmi näitena pole jäävabadel aladel lubatud maapinnale pissidagi.
Eesti ühines Antarktika Lepinguga 17. mail 2001, 45-da riigina maailmas. Eesmärgiks on saata oma teadusekspeditsioon ja ehitada Antarktise suvel tegutsev uurimisjaam (http://www.antarktika.ee).
RGA ajal algaski eestlaste tegutsemine Antarktikas ning tänaseks on üle 30 eestlase või Eesti päritolu inimese töötanud Antarktikas. Saavutatud on päris olulisi tulemusi mitmel teadusalal, üle 120 teaduspublikatsiooni, ligi 40 populaarteaduslikku kirjutist ja aimeraamatut, J. Smuuli “Jäine Raamat” ning Andres Söödi ja Mati Kase jääva väärtusega dokumentaalfilmid “Jääriik” ning “Enderby Valge Maa”. Antarktika tõsisem uurimine on andnud väga huvitavaid andmeid andmeid selle kauge piirkonna looduse kohta (näit. on selles polaarkõrbes järvi, mis kunagi ei külmu; Antarktises on Maa kõige läbipaistvama veega (77 m) järv, Untersee Kuninganna Maudi Maal, jne.).
Viimasel ajal on Antarktikas esiplaanil uuringud, mis kirjeldavad kogu Maad hõlmanud keskkonnamuutusi kauges minevikus. Mitte kuskil mujal Maal kui Antarktise mannerjää puursüdamikes pole õnnestunud näidata, et viimase 700 000 aasta kestel pole CO2 ja CH4 sisaldus atmosfääris olnud veel kunagi nii kõrge ja nii kiiresti kasvav kui praegu. Ilma Antarktikat uurimata poleks ka lähema 100 aasta kliimamuutuste prognoosid suurt midagi väärt. Niisiis saame Antarktikast kogu meie planeedi kohta õige olulist teavet.
Kuid eestlased on veelgi kauem ja suuremal hulgal tegutsenud Arktika uurimisel Uurijad nagu A.J.v Krusenstern, K.E.v Baer, F.v Wrangell, A.T.v Middendorf, O.v Kotzebue, A.G.v Bunge, E.v Toll tegid 19. sajandil laialdasi uuringuid Arktikas. Nende nimed on jäädvustatud maakaartidel ning polaaruurimise ajaloos ning kindlasti on nad ispireerinud II maailmasõja järgseid Eesti soost Arktika uurijaid (muuseas käis hilisem akadeemik Karl Orviku kolmekümnendate lõpus uurimisretkel Gröönimaal). Meie geograafid, bioloogid ja geoloogid on teinud uuringuid Kanada Arktikas, Teravmägedel, Franz Josephi Maal, Severnaja Zemljal, Uus-Siberi ja Wrangeli saartel ning paljudes Siberi põhjaranniku piirkondades.
Tänapäeval jätkuvad TTÜ Geoloogia Instituudi uuringud Teravmägede liustike puursüdamike alusel sealsete kliimamuutuste uurimisel.
Eestis on Rahvusvahelise Polaaraasta puhul seni 2 üritust:
1) Eesti meteoroloogia instituudis toimus reedel, 23. märtsil konverents "Polaarmeteoroloogia. Globaalsete mõjude mõistmine".
2) 2. märtsil avati (kestab 29. aprillini) Postimuuseumis, Tartu, Rüütli
15 koostöös Eesti Polaarklubiga polaarfilateelia näitus "Kirjad nabamaadelt".