Linnaleht 29.01.2010.

Mullu “Looduse aasta foto” konkursi peaauhinna võitnud Jarek Jõepera (35) tõdeb, et looduses pildistamine on paljude jaoks nagu sport: head pilti püüdes on kaamera kogu aeg pihus ning sisse on lülitatud vaid nägemismeel. Ta soovitab: “Kui teed pildi ära, siis võiksid seisatada ja kuulatada ning endasse emotsioone talletada. Siis mäletad ka aastate pärast selle hetke võlu.”
Jõepera armastab loodust ning on ka praegusel käredal talvel metsas suuskadel ringi sõitnud ja kogunisti telgis ööbinud. Midagi erilist selles polevatki, kui hommikuks on hingeõhust telgi lakke jääpurikad tekkinud. Kui pärida, kas ta käib kolamas üksi, siis vastuseks on, et mitmepäevastele matkadele on ta enamasti kellegi teise “hullu” ikka kaasa võtnud.
Jõepera armastab ronida n-ö pärapõrgusse. “Naudin seda tunnet, kui mõtlen, kas nendel ruutsentimeetritel, kus mina praegu seisan, on üldse mõni teine inimene varem seisnud.” Metsas lummab Jõeperat vaikus, eriti talvel. Praegu, paksu lumega metsas, ongi kõige õigem aeg Teda kuulata. “Seevastu vaikse tuulega talvepäeval saab vahetevahel kuulata, kuidas jäätunud puuoksad vaikselt liiguvad ja mets heliseb,” lisab fotograaf.

Loodusfoto konkurss läheneb ja fotoaparaatide omanikke on üha enam. Kas sel aastal on oodata varasemast rohkem osalejaid?
Ei julge küll öelda, et osalejate arv väga üles hüppaks. Annan algajatele fotokoolitusi ja tean, et nüüdseks on nii mitugi varasemat huvilist aparaadi juba varna riputanud. Võib-olla läheb kirg üle, kui leitakse, et fotografeerimine on muutunud juba nii mainstream’iks, et tuleb endale otsida uus, teistest erinev hobi. Fotograafia harrastajate hulk on stabiliseerumas ja osal on suur hoog möödunud.

Hea fototehnika on teatavasti väga kallis, aga kvaliteetseid pilte saab juba teha ka mobiiltelefoniga...
Tegelikkuses tuleb tehnikast sõltuv kvaliteedivahe välja siis, kui pilti on vaja trükkida suurtele pindadele, ütleme näiteks mõõdus meeter korda meeter. Kes ikka oskab pildistada, saab selle ka mobiiltelefoniga tehtud. Hea pildi juures on kõige olulisem ikkagi idee ja kompositsioon, milleni päris algajad tihti ei küüni.
Hea fototehnika on tähtis, kuid selle rolli tähtsustatakse tihti üle, eriti megapiksleid. Kui tahta tõsisemalt pildistamisega tegelda, siis 8000 – 10 000 krooni eest saab alustamiseks sobiliku digipeegelkaamera.
Praegu on võimalik palju kiiremini hästi pildistama õppida. Veel kümmekond aastat tagasi nägid, kuidas pilt välja kukkus, alles siis, kui said laborist fotod kätte – enamasti mitte varem kui järgmisel päeval pärast klõpsu tegemist. Samas polnud ka üldse haruldane, kui 36-kaadrilise filmi peale mahtusid kahed jõulud, suvi ja sügis. Siis oli raske meeles pidada, mis pilditegemise juures valesti läks, ja aru saada, mida peaks teistmoodi tegema. Nüüd näed digiaparaadiga tulemust kohe ja saad vigu korrigeerida, kui kaader ei sobinud.

Mis tuuled sind siis ikka metsa poole kisuvad?
Pildi saamine pole tavaliselt esmatähtis. Kunagi ammu oli. Nüüd on olnud päevi, mil olen läinud telgiga metsa ja pole kordagi aparaati välja võtnud. Talvel telkimisega nakatas mind hea sõber Timo Palo, kes mõni aasta tagasi läbi Gröönimaa matkas, temaga koos käisime möödunud talvel ka Teravmägedel. Temalt olen saanud hindamatuid kogemusi, ka selliseid, mida tavaliselt saadakse valusa isikliku läbielamise kaudu. Eks soe magamiskott, ööseks villased sokid ja kuiv särk ole ikka kõige tähtsamad.
Kui pilti lähen tegema, siis valin paiga vastavalt ilmale: ilusa päiksepaistelise ilmaga lähen avatud maastikule, sombuse ilma korral aga sügavasse metsa. Praegu otsin peaasjalikult kohti, kuhu pole varem sattunud, tegelen justkui nende kollektsioneerimisega, aga eks vanu tuttavaid paiku saab ka tihti vaatamas käidud. Siiski on mul nüüd üheks kireks rabadest ja soosaartelt vanade talukohtade otsimine. Ning mõned paigad hoian vaid enda teada. Äsja leidsin ühe suure rabamassiivi saarelt täiesti ööbimiskõlbliku aida, aga ma ei jaga, kus see asub. Nagu poliitik Kadri Simson rääkis ühes intervjuus, et tema kui paadunud seenelise jaoks pole olemas headest seenekohtadest suuremat saladust.
Võib-olla kõlab ebakorrektselt ja paljudele inimestele valusalt, aga tänu Vene sõjaväele ja suletud aladele on Eestis säilinud nii palju inimesest puutumata alasid, näiteks Kõrvemaa ja Alam-Pedja.
Igatahes on Eestimaa kõige lahedam maa, kuna siin on lõpmatuseni avastamist.

Kuidas sa ise fotograafia enda jaoks avastasid?
Oli lihtsalt nii, et isa oli tegev spordi alal ning tegi võistlustel ajakirja Kehakultuur ja ajalehtedesse pilte. Kui olin kaksteist-kolmteist, siis sain aparaadi Zorki-4 ja nii see kõik algas. Esimesed mustvalged filmid ilmutas ikka isa. Leiba teeninud olen fotograafina üle kolmeteistkümne aasta, sellest viimased seitse vabakutselisena.

On sinu jaoks ka mingi töö ebameeldiv?
Inimeste pildistamine vastu nende tahtmist. Või kui stuudiosse maabub kolm pappkasti läikivate toodetega, mis tuleb päeva jooksul üsna väikse raha eest üles võtta. Ühesõnaga säästueelarvega tehniliselt keerulised kiirtööd.
Kui rääkida magusamatest töödest, siis nendeks on kindlasti Õhtulehe fotograafina kolmede olümpiamängude kajastamine. Tellimustöödest näiteks on minu jaoks olnud ülimalt põnev Eesti Energia ja Nordeconi tehniliste objektide pildistamine, need on olnud väga inspireerivad ja suurte masinate vahel tunnen ennast jälle väikse poisina. Olen saanud käia paikades, kuhu üks tavakodanik iialgi ei satu või vastupidi, ei tahakski sattuda.
Suurim osa minu tööst on seotud siiski inimeste pildistamisega. See on žanr, mis mulle väga meeldib. Vahetevahel on küll pildistamise protsess nii intensiivne, et pärast päevapikkust fotosessiooni koos suhtlemise, emotsioonide peegeldamise, miimikast varjundite otsimise ja tehniliste nüanssidega on vaid üks mõte. Sooviksin oma seljakotti ja suuski.

Indrek Kuus/Linnaleht

Pärast linnas tehtud tellimustöid tunneb Jarek Jõepera, et aeg on metsa põrutada. Foto: Timo Palo

Telk lumehange! Pole probleem, vaid soe magamiskott peab võtta olema. Foto: Timo Palo