Fred Jüssi: Minevikumaastikud
Mõned head aastad tagasi ulatas üks ammune tuttav mulle kirja, mille olin kirjutanud tema vennale kui olin kolmeteistkümne aastane. Kirja leidnud ta vanematekodu pööningult, kui pärast isa surma elaniketa jäänud majas korda hakkas looma. Hell kiri vastsele sõbrale, keda nüüd samuti enam ei ole. See on kõige vanem minukirjutatud kiri minu valduses. Meie lähedane sõbrasuhe ei kestnud eriti kaua, aga äratundmine sõpruse tähendusest jäi ning püsib toonasel kujul tänaseni. Niisugune poisipõlve kiri.
Umbes samal ajal tegin loodusmuuseumi preparaatori Juhan Sakkeuse innustusel oma esimesed pildid. Oli üks isast jäänud ebamääraste mõõtmetega lõõtsaga Kodak, mille Juhan minu tarvis 6x9 filmile kohandas. Esimene pildiretk kevadise Harku järve äärde on mul hästi meeles, aga annaksin palju üheainsagi tol retkel ja tol kevadelgi tehtud pildi eest. Nii nagu sõbrasuhtel on oma lugu ja on oma lugu sõprusel üldse, nii on oma lugu mitte ainult pildil, vaid ka pildistamisel. Mäletan nüüd küll Juhan Sakkeuse loodusfotosid ja tema innustavat eeskuju, aga mu oma raja ots, see nägemise nurgakivi, on täiesti võsastunud ja rohtu kasvanud. Ja ometi oleks nii huvitav oma pildistamise loo rada pidi liikudes vanade piltide varal möödunud aegadesse kiigata. Aga kes siis ammustel aegadel niisuguste asjade peale mõtles.
Tehniliselt viletsad negatiivid moodustasid asjaarmastaja toodangus algusaegadel sageli masendava enamuse. Poes müügil olevad kaamerad lasksid valgust sisse ja kriipisid filme, objektiivid kartsid valgust, head filmilinti sai näpuotsaga filmioperaatorite käest, kui juhtus olema tutvusi. Loodusepildistaja tegevus meenutas neil aegadel loteriid ja nii rändas julmade inventuuride tulemusena hulganisti väärt kraami prügikasti. Kõige enam kahetsen viiekümnendatel ja kuuekümnendatel pildistatud negatiive Kõrvemaa maastikest, sest ei saa enam kunagi näha, mismoodi ma tollal nende ilu jäädvustasin, maastikud ise on aga pöördumatult kadunud.
Värvifilmivaevad algasid diapositiivfilmide turuletulekuga. Põhilised hädad ja suurimad rõõmud olid siis muidugi jälle tehnilist laadi. Pärispraaki tuli aastatega üha vähem ja esimese valiku lõikusest määras arusaam või äratundmine sellest, mis huvitav. Ebahuvitav ei rännanud pärast jämedat jahvatust nüüd enam prügikasti, vaid sahtlisse. Tuli ette ka seda, et elas kingitusena edasi retkekaaslaste valduses. Väljakaevamised sahtlites seoses mõne raamatu või muu terviku koostamisega on alati kujunenud avastusretkedeks ja toonud päevavalgele seeriate kaupa „uusi” ja põnevaid pilte. Sõpru külastades (kas vaatame matkapilte ka?) tõden, et olen nii mõnelgi puhul loovutanud ammuste matkamälestuste koorekihi, no mis sa teed...
Eesti loodusfoto edeneb praegu plahvatusliku kiirusega, aga protsessi niisugust kulgu kajastavad teatavad suunad ja veel mitte tervik. Valitseb loomapilt, mida haruldasemast elukast, seda ihaldusväärsem. Kursi määravad suuresti teeviidad fotonäituse juhendis. Maastikke näeb suhteliselt vähe – Eestimaa maastikke. Nad on ju nii tavalised ja igapäevased. Ja ometi nii muutuvad. Kaduvad. Mingis mõttes küll. Rebane jääb rebaseks järgmise saja aasta vältel, aga linnad vohavad, metsad kaovad või kasvavad, konnatiigid kuivavad ja rohumaad lämbuvad asfaldi ja betooni alla. Keegi ei tea, kuhu me minna tahame ja, hullem veel, ei tea varsti ka seda, kust me tuleme. Mõned küll teavad, kuhu me teel oleme, aga neid on millegipärast ebamugav kuulata. Olen tõesti õnnelik selle üle, et on tänaseni olulises osas säilinud läinud sajandi seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel Eesti Raadio tarvis looduses salvestatud helipildid. Muidugi ei kuulanud ma tollal maastiku helisid sellepärast, et paljusid neist paarikümne aasta pärast enam lihtsalt ei kuule. Ei, need olid ilusad ja huvitavad, neid oli kosutav kuulata. Nüüd elame mineviku looduse hääli kuulates usus, et midagi neist õnnestub vahest mingis ebamäärases tulevikus taastada. Lisaks kõigele on nüüd ka väga huvitav kuulata, kuidas ma oma toonast ülesannet mõistsin ja lahendada püüdes aastatega muutusin ning mismoodi muutus valikute tegemisel mu maitse, kujunes minu kuulamise lugu ja – kuulaja. Kuulaja ning vaataja kujundamine on aega ja kannatust nõudev töö.
Nüüdisajal ei ummista looduspiltniku looming, isegi mitte toodang enam ei sahtleid, riiuleid, karpe ega albumeid. Huulepulga suurusesse vidinasse kannad sadu pilte. Näpid veidike nuppe ja kõik on hetkega arvutiekraanil. Kui pulk kuhugi ei unune või muu kraami sekka ei kao. Las jääda ka need esmapilgul untsuläinud asjad, küll nende mõte ja tähendus selgub kunagi hiljem. Ja lõpuks veel üks vanamehe soovitus: väärt kraam paberile, sest elekter võib ära ja lugu kaotsi minna, aga seitsme aasta pärast, nagu ütleb hiidlane, läheb täinahka ka tarvis.
Fred Jüssi
Fotod:
Jänijõe orulammi viimne heinaküün. Läinud sajandi seitsmekümnendate lõpp, varakevad. Zenit, Industar 61, ORWO UT 18. Vahtramäe talu perenaine pidas lehma ja küülikuid, maalapilt küüni ümber tehti heina. Viimane heinaküün Tarvasjõe orust kadus 1977.aastal koos kauni kultuurmaastikuga. Jõeorud on nüüdseks põõsastunud, mõnel endisel heinamaal laulavad kõrkja-roolinnud ja roo-tsiitsitajad.
Tuulik Vilsandil, heinaaeg 1963. Zenit, Industar 22, Svema 65.
Tuulik Vilsandil, veebruar 1994. Nikon FM2, Nikkor 70-210/4, Fuji Velvia 50.
Mändre tuulikud Vilsandil, suvi 1994. Nikon FM2, Nikkor 35-70/3,5, Fuji Velvia 50.
Lugu ilmus Lofo 01.2008 numbris.