KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Uus-Meremaal on suvi

Ükskõik millisesse Uus-Meremaa rahvusvahelisse lennujaama – Aucklandi, Wellingtoni või Christchurchi – saareriigi külastaja saabub, võib teda esialgu tabada pettumus. Kas see on siis Lõunamaa? Kus on eksootika? Tuleb endale meenutada, et Uus-Meremaa asub paras- ja lähistroopilises vöötmes, seega tuleks seda võrrelda pigem Prantsusmaa või Jaapaniga. Paarikümnetunnise lennusõidu järel olete klassikalistest troopilistest “Lõunamaadest” lihtsalt üle lennanud ning maandute juba teispool eksootikat.

TEISPOOL EKSOOTIKAT
Inimesed, täpsemini küll eurooplased, on viimase pooleteisesaja aasta jooksul Uus-Meremaa “eksootikaga” õige armutult ringi käinud.Kui 1760.-70. aastail siinseis vetes pikemalt seilanud kapten James Cook võis kõikjal nautida lausaliste metsade panoraami ning oli kaasa võetud lammaste surma järel 23. mail 1773. aastal sunnitud nentima, et “seega nurjus võimalus viia Uus-Meremaale sisse lambaid”, ei jätnud tema tänaseks vähem tuntud kaasmaalased jonni. Järk-järgult raadati suurem osa Põhjasaarest ning vähegi sobivad alad Lõunasaarel karjamaadeks rohkem kui 60 miljonile lambale ja tehti jõudsalt põldu. Lisaks püüdsid inglastest kolonistid enda ümbrust harjumuspäraseks muuta võimalikult kõigi Shakespeare’i teostes mainitud taime- ja loomaliikide sissetoomisega. Kuna suurem osa looduslikke elupaiku oli hävitatud, kultuur-avamaastikuga kohastunud pärismaised liigid aga nende elupaikade senise nappuse tõttu peaaegu puudusid, osutus suur osa tulnukatest edukaks. Niisiis polnud ka meie just ülearu vaimustunud, kui valgenedes selgus, et oma esimeseks telgiplatsiks Põhjasaarel Pokeno lähistel olime valinud Saue-Kanama viadukti ümbrust meenutava totaalse põllumajandusmaastiku. Vähe sellest – telgiukse ees kasvasid härjasilmad, käbiheinad, rebasesabad, tulikad, ristikud, lutsernid, teelehed ja vaid paar tundmatut taimeliiki; lindude hommikukoor koosnes kuldnokkade, koduvarblaste, ohakalindude, põldlõokeste, talvikeste, must- ja laulurästaste ning Aasiast sisse toodud mainade tuttavatest häältest. Kulus mõni hetk teadvustamaks, et me tõepoolest ei ole Sauel ega isegi mitte Lääne-Euroopas. 
Järgmistel päevadel selgus siiski, et ka sultantait, loorkull Circus approximans, kiivitaja Vanellus miles, valgepõsk-haigur jt pärismaised linnuliigid tunnevad end kultuurmaastikul võrdlemisi koduselt. Kuid siinkandis liikuja peaks juba ette arvestama, et künklikumad või lauskjamad veise- ja lambakarjamaad autoakna taga on valdavaks maastikupildiks suures osas Põhjasaarest ning neid võib kohata mitte just harva ka Lõunasaarel.

TOETA SELG VASTU SÕNAJALGA
Eelnevalt kirjeldatud maastikke võib märksa väiksemate sõidukulude juures nautida hoopis Saksa- või Prantsusmaal või lausa kodus. Et Uus-Meremaad külastab aastas üle miljoni turistiviisa omaniku, peab siin leiduma ka midagi muud. Ja leidubki – nii benji-hüpete huvilisele, kiirkaatrisõidust elamuste otsijale kui ka loodusest ja kultuurist huvitunule. Uus-Meremaalt pärit Maailma looduskaitseliidu (IUCN) peadirektori George McDowelli sõnutsi on üle 80% saareriigi metsadest hävitatud, kuid säilinutest on umbes 90% võetud looduskaitse alla või siis kuulutatud meie mõistes hoiumetsadeks. Heal järjel metsatööstus pärismaistest metsadest suurt ei huvitu – märksa tulusam on spetsiaalselt rajatud istandikena peamiselt ekspordiks kasvatada vaid 26aastase raieringiga ameerika mändi Pinus radiata ja muid kiirekasvulisi võõrpuuliike – ebatsuugasid ja eukalüpte. Loodusmetsades tehakse vaid valikraiet ja sedagi sageli helikopteritelt. Viimasel aastakümnel on selleks palgatud ka mitmeid vene helikoptereid vene meeskondadega. 

Isegi erametsaomanikel on pärismaiste väärispuude, näiteks kivijugapuulise rimu (Dacrydium cupressinum) raie oma maavaldusel ilma eriloata keelatud, kusjuures lisanõudeks on kohalike puude (asemele)istutamine.  Metsatööstusalase ajakirja New Zealand Forest (Uus-Meremaa Mets) toimetajalt proua Vicki Jayne’lt oli meeldiv kuulda, et säästva metsanduse põhimõtted on viimastel aastakümnetel laialdaselt praktikasse jõudnud ning neid üldiselt ka tunnustatakse. Seega on Uus-Meremaa üks väheseid metsaseid riike, kus looduskaitsjatel pole enam põhjust metsatöösturitele ülemäärase raie kohta etteheiteid teha; probleeme on aga hakanud tekitama võõrpuuliikide levimine pärismaistesse metsadesse, selhulgas kaitsealadelegi. Eemalt vaadatuna meenutab Uus-Meremaa loodusmets pigem Eestimaist kui troopilist. Esimese rinde moodustavad tavaliselt okaspuud, eriti kivijugapuulised, mis sarnanevad meie mändide ja kuuskedega. Metsa sisenedes on aga vaatepilt sootuks võõras: teises rindes valdavad kuni kümnemeetrised jämedatüvelised puissõnajalad ning alusmetsaski kasvavad peamiselt sõnajalgtaimed, sealhulgas noored puissõnajalad. Puudest ei ole meiega ühtki ühist liiki. Botaanikaõpikute toel suutsime eestikeelse nime all ära tunda vaid kivijugapuud (Podocarpus), sellerjugapuud (Phyllocladus), lõunapöögid (Nothofagus), saarte ainsa palmiliigi (Rhopalostylis sapida) ning tänaseks juba haruldaseks jäänud kauripuu (Agathis australis). Tegelikult kutsutakse ka inglise keeles paljusid puid maoorikeelsete nimedega – totara, miro, toatoa, tawa, pohutukawa. Viimane, mürdiliste hulka kuuluv Metrosideros excelsa on tuntud ka Uus-Meremaa jõulupuuna, sest tema kuni kaheksa sentimeetrise läbimõõduga karmiinpunased pudeliharja-sarnased õisikud puhkevad just tähtsaimateks kevadsuvisteks pühadeks – jõuludeks. Ka rohurindes suutsime mitte-botaanikuina Eestiski esindatud perekondadest tuvastada üksnes raunjala. Sõnajalgtaimed näivadki domineerivat mitte ainult metsas, vaid ka soodes ja eemalt metsasena tunduv mäenõlv võib tegelikult olla kaetud vaid ülemise metsarinde raiumise järel säilinud puissõnajala-võsaga. 

Keelekasutuses tuleb siiski olla ettevaatlik – bush tähendab Uus-Meremaal just metsa. Võimalik liikumiskiirus ulatub sõltuvalt alusmetsa tihedusest jooksust kuni temponi “raskelt roomatav”, ent ukerdamisest väsinuna saab toetada selja või seljakoti vastu puissõnajala tugevat tüve, ning kuulatada, mis ümber toimub.  Tümpsu kuuldes selgub esialgse ehmatuse järel, et tegu oli kõigest sõnajalalehe mahapotsatamisega – nii mõnigi neist lehtedest suudab edukalt blokeerida pisema ojasängi. Pole siis ime, et Uus-Meremaa rahvustaimeks on valitud puissõnajalg ponga (Cyathea dealbata), mida asulateski sageli elustarana näha võib. Vähem on sõnajalgu Lõunasaare mägimetsades

LINNUPARADIISI SÄILMED
Ja loomad? Põliseid imetajaid on saartel vaid kaks nahkhiireliiki, lisaks maooride kaaslejana saabunud polüneesia rott. Erinevalt Austraaliast ei pruugi Uus-Meremaa metsas liikuja madusid peljata – saarte ainus roomaja, kaasaegne saurus tuatara, on säilinud vaid mõnel väikesaarel ja sealgi inimestele täiesti ohutuna. Ka pärismaiste metsa- ja soolinnuliikide hulk on Uus-Meremaal üllatavalt napp – alla poolesaja. Saared ongi alati liigivaesemad, olgu siis tegemist ookeaniatollide või soosaartega. Oma panuse on aga andnud ka inimene. Kuna imetajaid polnud, suutsid kroonilises lihanappuses maoorid hiiglaslikud lennuvõimetud moad ära süüa juba 19. sajandiks, eurooplaste sissetoodud närilised ja kiskjalised on aga väikelindude hulgas teinud sellist laastamistööd, et paljud liigid on säilinud vaid mõnel asustamata väikesaarel, olles sealgi kriitilises seisundis. Paremini on läinud vee- ja rannalindudel. Mitmed pingviiniliigid ja kuningalbatross pesitsevad Lõunasaarelgi. Kuna me ei võtnud ülesandeks tutvuda võimalikult paljude linnuliikidega ja liiati on mitmete väikesaarte külastamine piiratud, soovitame siinkohal huvilistele Gerald Durrell’i raamatut “Parem varblane pihus...”. 

Tavalistest linnuliikidest ei tahaks aga kuidagi nimetamata jätta meelindlast Prosthemadera novaeseelandiae (kohaliku nimega tui), kes lisaks oma kirikuõpetajalikule välimusele – tume sulestik valgete lõuaaluste lõkmetega – osutus metsade kõige vaheldusrikkamaks laulikuks. Tõsi, sageli lõppes laulustroof õige ebamusikaalse kääksatuse või krooksatusega, pärast mida alustas lind aga stoilise rahuga uut vilehäälset deklamatsiooni. Harjumatuks võib pidada ka kohaliku käo Chrysococcyx lucidus häält. Ei mingit kukkumist, vaid mahedad tõusvad düi, dü vilesilbid, kuni lind nagu keeraks oma kandlekeele üle ja see katkeb langeva ijuu-ga. Uus-Meremaa üheks linnusümboliks on kujunenud aga väljasuremisohus kakkpapagoi ehk kakapo järel suuruselt teine papagoi – kea, kes pesitseb üksnes Lõunasaare mägedes kuni alpiaasadeni, seega jahedamas kliimas kui mistahes teine papagoi. Nii võib asjatundmatu rändur teda kaugel liuglemas nähes kullikski pidada. Kunagistest süüdistustest lammaste veristamises on kea nüüdseks küll rehabiliteeritud, kuid ettevaatlik tasub olla hoopis mägialasid külastavatel turistidel. Vaevalt tunneksite ülevoolavat rõõmu sellest, kui päeval teie jalge ees poseerinud ja jalaga naljakalt kõrvatagust süganud papagoi on järgmiseks hommikuks kiskunud välja teie rendiauto akende tihendid või siis hoolikalt ribastanud teie telgikatte. Ja kiivi, Uus-Meremaa rahvuslind ning uusmeremaalastele hüüdnime andja? Kiivisid on õigupoolest kolm liiki, kõik öise eluviisiga, nii et nende looduses vaatlemine nõuaks samasugust ettevalmistust kui soov näha Eestis põldvutti või rukkirääku. Kiivisid peetakse aga mitmel pool loomaaedades, kus tema aviaariumis on öö ja päev kunstliku valgustuse abil ära vahetatud, et päevased külastajad saaksid hämaras läbi klaasi jälgida, kuidas pimedavõitu lind kõdus sahistab ja osavalt nokaga nuhutades süüa otsib.

KÄSITÖÖMEISTRID KUUMAVEEALLIKATE ÄÄRES Üks tuntumaist vulkaanilistest piirkondadest Põhjasaarel on Rotorua – samanimelise järve kaldal asuv valdavalt ühekorruseline väävlilõhnaline linnake. Tervisekarastajaile pakutakse siin kuumaveevanne, loodushuvilised võivad külastada näiteks linnakese serval olevat taime- ja loomaaiasarnast asutust nimega Rainbow Farm (Vikerkaaretalu), kus saab tutvuda nii vapilinnu kiivi kui ka paljude muude Uus-Meremaa lindude ja taimedega. Rotoruad köeti veel üsna hiljuti suuresti termaalveega, kuid survelangus hakkas ohustama turistidele atraktiivseid kuumavee- ja auruallikaid. Naaberlinna Taupot varustab tänini energiaga Wairakei geotermaalne elektrijaam, millest möödumist teavitab omapärane liiklusmärk ETTEVAATUST – AUR!

Rotorua lõunaservas, paigas nimega Te Whakarewarewa (maoori k sõjatants) asub aga Uus-Meremaa suurima geisri koduks olev termaalala, millel on laiguti näha nii kuumaveeallikaid kui fumaroole, ümber värvilised aurust sadestunud laigud ning kaunid nõrgmoodustised. Siin purskava Pohutu geisri suvaliste ajavahemike tagant ilmuv veejuga võib ulatuda 30 meetri kõrguseni, tema ümber on aga näha mitmeid teisi kenasid geisreid, mille ümber kuumad aurupilved hõljumas, samuti mineraalveejärvekesi.  Termaalala servas paikneb Maoori kunsti ja käsitöö instituut. Siin saavad külastajad jälgida, kuidas maoorid esiisade kombel linaliilia harakeke torukujulisteks kuivatatud lehtedest seelikuid ning muid esemeid teevad, kuidas eakate meistrite käe all oskusi omandavad õpilased puunikerduste kallal nokitsevad, neile aeg-ajalt värvilisest merekarbist pauast “silmi” pähe pannes; võib astuda 11aastase töö järel fantastiliseks nikerdatud külalistemajja, milles nüüdki vahel pulmatseremooniaid korraldatakse, või uurida kivi- ja merekarbilihvimist. Saatjaks rõõmsameelse maoori lustakad selgitused ühe või teise võtte praktilisusest ning kasutatavusest muudelgi eesmärkidel. Huvilised saavad vaatamise järel juhendaja käe all ka ise proovida, kuidas midagi teha, ja muidugi pakutakse lahkelt võimalust siinseid käsitöötooteid kaasa osta. Instituudi ja termaalvälja tagant võib taas Rotorua poole suundudes mööduda vägagi isikupäraste näoilmete ning asenditega savikujukestega ääristatud maoori surnuaiast ning sattuda värvikana säilitatud külatänavale, mille majakestes erinevad töökojad vaatajate silme all tegevust jätkavad.

VULKANISM POLE AINULT TURISTIDE LÕBUSTAMISEKS
Rotoruast paarikümne kilomeetri kaugusel asuvat Te Wairoa külla sattus sada kakskümmend aastat tagasi kuni kolm tuhat turisti aastas. Mõelda vaid, kui suur see arv toonaseid reisimistingimusi ning rännukiirust arvestades oli! Tookord tuldi kogu maailmast vaatama ainulaadseid Valget ja Roosat terrassi – nõrglubjast kujunenud tohutuid Bahtšissarai purskkaevu tüüpi kaskaade–, milleni huvilised maoori sõjakanuudel üle maalilise järve viidi. Nüüdseks on need terrassid jäänud kirjeldusteks ja piltideks maailma ühest kaunimast loodusmälestisest. 1886. aastal hävitas Tarawera vulkaani purse mitte üksnes terrassid, vaid ka järve ning küla enese ning muutis kogu ümbruskonna maastiku tundmatuseni. Tuhapilved matsid päikesevalguse peaaegu kogu Põhjasaarel, ligi pooleteistmeetrise voolu alt pääsesid Te Wairoa’s vaid mõned inimesed. Tolleaegsete ajaleheartiklite üks jahmatamapanevamaid jooni oli terav vahetegemine maooride ja valgete vahel. Väheste valgete inimeste saatust kirjeldati detailselt, ent kümnete maooride hukkumist mainiti vaid lühifraasidega. Et taastada pilt vulkaanipurske-eelsest Te Wairoa’st, asuti mõni aeg tagasi küla taas välja kaevama. Praeguseks on enamus hooneid, valdavalt tolleaegsed maooride eluasemed, välja kaevatud. Külaserva on rajatud vägagi põhjalik ning põnev muuseum, milles eksponeeritakse nii sajanditaguse hotelli fotosid kui väljapanekut kohalikest kivimitest ja vulkaanilisest materjalist. Teejuhiga või omal käel muuseumi ja küla läbinud huviline võib tähistatud matkarada mööda suunduda piki maalilise taimestikuga jõeorgu allapoole, ukerdada läbi ca 80meetrise joa kõrval kivisse uuristatud koopa ning ronida siis tagasi külla, mille servas asub püramiidjas maoorikeelne mälestusmärk vulkaanipurskes hukkunud paigale ning inimestele.

LIUSTIKUKEEL PUISSÕNAJALAMETSA VAHEL
Lõunasaare lääneranniku omapäraseimaks huviväärsuseks on kahtlemata peaaegu merepinnani laskuvad liustikud, millest suurimateks ja tuntumateks on Franz Joseph’i ning Foxi liustik, mis laskuvad mere poole 3753 m kõrgusest Cooki mäetipust ja selle kõrval olevast pisut madalamast Tasmani tipust. Kuna liustikud jää- ja lumenähtustena on eelkõige iseloomulikud karmi kliimaga aladele, tekitab nende nägemine allpool mäeribidel kasvavat parasvöötmelist vihmametsa hämmingut. Eriti, kui moreeni kõrval paistab liustikukeele serval veel midagi tumedat, ent kuidagi ümarakujulist. Leid osutub puissõnajalatükiks, mille jää on alla kandnud. Nähtuse üheks peamiseks põhjuseks loetakse väga suurt erinevust mäestiku ülaosas laiuva liustiku kogumisala ning ülikitsa liustikukeele pindala vahel. Kuna ülal sajab pidevalt lund, surutakse liustiku servades olev aine orge mööda allapoole, ent surve tugevuse ja liikumiskiiruse tõttu ei jõua need keeled enne madalale jõudmist sulada. Nii saabki Siberis kogetud mitmepäevase liustikeni ronimise asemel siin liustikukeele imetlemiseks jalutada lähimast külast mõne kilomeetri peaaegu tasast teed pidi. 

Liustikukeele enda ees on aga värviline köis. Väga lähedale minek tähendab riski, sest aeg-ajalt hüppab jääkeel edasi või sulab tagasi. Neile, kel aega enam kui päev-paar, pakutakse erinevaid rannikuahelikku ületavaid matkaradu, millel olevates matkamajades ööbimiseks tuleb aga koht väga aegsasti reserveerida – soovijaid jätkub siin igal aastaajal rohkesti. Vaated, mida rändur aga hea ilma korral, mida just eriti tihti ette ei tule, näha võib, on mitmepäevast rännakut väärt! Ja ootamatusi võivad pakkuda ka nii tavalised asjad nagu liiv, mis siinsel rannikul on tumehall, või savi, mis kontrastiks on see-eest valge. Teel Wellingtoni pakkus meile küüti maoori naine, kes oli koos mõneaastase vennatütrega teel haiglasse külastama oma liiklusõnnetuses raskeid vigastusi saanud poega. Ehkki see ei olnud sugugi ainus saatuselöök, mis toda reibast daami mõne viimase aasta jooksul tabanud, jutustas ta ka vägagi nukra lõpuga juhtumistest reipalt, unustamata seejuures autoaknast mööduvate paikade kohta lõbusaid märkusi teha ning kommentaare jagada. Muuhulgas rääkis ta, et kui veel mõnikümmend aastat tagasi võidi koolis maoori keele kõnelemise eest “tappa anda”, siis nüüd on võimalik jõuda maoori keeles ka kõrghariduse omandamiseni. Ja et eri kantides elavad maoori “hõimude” liikmed hoiavad omavahel vägagi ühte, hoides au sees teadmist oma esiisade ja -emade jõudmisest maale 1350. aastal ja seitsme kanuuga. Maooride rõõmsameelsus on tõesti nende üks tunnuslikumaid jooni, ehkki põhjamaalaste arvamusega palmi all banaani suhukukkumise ootamisest ei ole sellel küll midagi pistmist. Mittemidagitegemisega ei jõua sealses kliimas just kaugele.