KODUMAA UUDISED MAAILMA MAAD JA RAHVAD

 

Balti klindi võimsus avaldub Eesti põhjarannikul

Balti klint algab Ölandi saare läänekaldalt. See on ligi 1200 km pikkune, Rootsi ranniku lähedalt algav ja üle Balti mere ja Eesti põhjaranniku kuni Venemaa Laadoga järve lõunakaldani ulatuv aluspõhja kivimitesse murrutatud  astangute süsteem. Ölandilt pärineb ka selle pinnavormi nimetus “klint”, mis rootsi keeli rannaastangut tähendab. Balti klint, kuigi oma ulatuselt pikk, ei ole kusagil nii suursuguselt võimas kui Eesti põhjarannikul. Aga  ka Ölandi tarvis on jäänud üksjagu sellest suursugususest. Ölandi klindiosa eripäraks on aga eelkõige selle kui Balti klindi alustaja roll. 

Ordoviitsiumi klint Ölandi läänerannikul

Byrums Sandvikus Ölandi põhjaosas

GEOLOOGID teavad õelda, et Balti klint on “Ida-Euroopa platvormi kahte osasse, Fennoskandia ( Balti) kilpi ja Vene lava piiritleva aluspõhja kivimitesse kulutatud astangute süsteem.” Nii lihtne see ongi, aga asjasse pühendamatule küllaltki raskesti mõistetav. Veidi lihtsamalt võiks öelda, et Balti klint on Ölandi saarelt Laadoga järveni ulatuv kunagiste rannaastangute süsteem, millest ühel pool, enamasti põhjas, avanevad  kulumiskindlad tard- ja moondekivimid, teisel pool, enamasti lõunas, pehmemad settekivimid. Need on lubja- ja dolokivid, liivakivid, savid. Ligi 150 kilomeetri ulatuses kulgeb astang pikki Ölandi saare läänerannikut, et siis enne selle põhjatippu jõudmist sukelduda talle nime andnud Balti mere voogude alla. Ölandi saare läänerannikul on eelpoolmainitud kilbi ja lava vaheline piir eriti hästi hoomatav, kuigi ka siin ei saa seda kusagil otse käega katsuda. Saare läänerannikut ääristavad settekivimitesse kulutatud klindiastangud, aga sealsamas kõrval, Kalmari väina keskel, kergitavad  mandrijää poolt siledaks lihvitud graniitseid selgi üle veepinna kristalse aluskorra kivimitest saarekesed. 

Osmussaare põhjatipus

Väike-Pakri saare klindiastang

Merepõhja jääb Balti klint ligi viiesajaks kilomeetriks, et siis Soome lahe suudmes Osmussaare kohal end jälle ilmutada. Osmussaare ja Pakri poolsaare vahelisel alal ilmutab kõrgust koguv Balti klint end vaid neljal  saarel – Osmussaarel, Krassil, ja Suur- ning Väike- Pakril. Pakri poolsaarelt algab aga see õige ja tõeline Balti klint, mis Eestis pigem Põhja-Eesti pankranniku nime all tuntud. Ligi kolmesaja kilomeetri ulatuses, Pakri poolsaare ja Narva vahemikus pakub Balti klint välja kõik, mis tal pakkuda on – oma ilu ja võimsuse. Kogu Balti klindi 300 kilomeetri pikkusest astangute alast langeb üle 200 kilomeetri Põhja-Eesti pankranniku arvele. Narvast ida pool, kuni kadumiseni Laadoga järve lähistel, on Balti klindi astangud mattunud pinnakatte alla ja selle olemasolust annavad teada üksnes aluspõhja kivimite pae ja liivakivi paljandid astangusse sügavamalt lõikunud jõgede kallastel. 

Pakri poolsaare tipp Pakri neemel

Panga pangal Saaremaal

NII KAUA kui inimene on siin Balti mere kallastel maapinna  peal ja selle all olevate asjade äraseletamisega ehk teisisõnu geoloogiaga tegelenud, on küsimus Balti klindi olemusest ikka ja jälle päevakorrale kerkinud. Suures osas on uurijad olnud ühel meelel, et küllap vesi on need astangud aegapidi siia Balti kilbi kõvade kristalsete ja Vene lava  mõnevõrra pehmemate settekivimite piirimaile kulutanud. Eri arvamustel on oldud vaid, kas oli selleks veekoguks meri, järv või hoopis hüpoteetiline ürg-Neeva jõgi. Mõned vähesed uurijad on seostanud Balti klindi teket ka  piki Soome lahe süvikut kulgeva  rikkevööndiga. Viimase olemasolu ei ole aga õnnestunud seni kellelgi tõestada. Niisiis - Balti klint, see on ühe ürgse veekogu, Balti mere õige vana eelkäija lõunakallas. Millal ja kust see veekogu oma klinti kujundavat tegevust alustas?  Ühed ütlevad, et Balti klint kui  erosiooniline astang  hakkas formeeruma juba tertsiaaris ehk teisisõnu ligi 40 miljonit aastat tagasi. Teised  nihutavad selle sündmuse alguse meie ajale paarkümmend miljonit aastat lähemale. Ühed ütlevad, et Balti klinti moodustav veekogu alustas oma pealetungi põhja poolt, teised aga jälle, et lõunast. Esimeste järgi oleks seega vanimaiks põhjapoolsed, merepõhjas ja maismaal paiknevad vendi ja kambriumi vanusega liivakividesse ja savidesse  kulutatud astangud. Noorimaiks seevastu Balti klindi kooseisu mittekuuluvad lõunapoolsemad Siluri ja Devoni astangud, mida esimese eeskujul samuti klintideks kutsutakse. Teise hüpoteesi kohaselt on kõik muidugi vastupidi. Mida võtta, keda jätta?

Peterhoffi lossid asuvad klindiastangutel

Vaade 40m kõrguselt Päite pangalt

BALTI KLINT ei ole mitte üksnes astang mererannas, vaid hoopis keerulisem, astangute ja  terasside süsteem, mis võib kulgeda nii mererannas, lähemal või kaugemal sisemaal kui ka suisa merepõhjas. Oma pikal  kulgemisteel pakub Balti klint välja mitmesuguseid eri vorme, kuid põhijoontes on selle ehituse iseärasused küllaltki hästi välja peetud. Siinkohal vaatleme üksnes aktiivse, kujnemisjärgus oleva Balti klindi põhiastangu ehk ordoviitsiumi klindi ehituse iseärasusi. See kulgeb ordoviitsiumi vanusega kivimites, millest suure osa moodustab paekivi. Ordoviitsiumi klindi astang või astangud ei haara enda alla mitte üksnes ordoviitsiumi ladestu kivimeid, vaid selle jalam on Põhja - Eesti pankrannikul esindatud suures osas kambriumi ajastul ladestunud kivimitega – liivakivide ja savidega. Aladel, kus ühe klindiastangu asemel esineb mitmeid, üksteisest laiemate või kitsamate terassidega eraldatud astanguid, on neid ka valdava kivimtüübi järgi vastavalt nimetama hakatud. Aldis eraldi terrassi ja astanguna välja eralduma on Pakerordi lademe liivakivi ehk nn fosforiidilasund, mida selle järgi ongi hakatud fosforiidilasundi astanguks nimetama. Kambriumi liivakividesse kulutatud astangut, mis oma üle 30 meetrise kõrgusega Põhja-Eesti pankrannikul ületab kohati isegi ordoviitsiumi klindi astangut, kutsutakse sellele vastavalt kambriumi klindiks. See võib veel omakorda jaguneda kaheks kuni kolmeks  astanguks. Kõige sügavamale jääv vendi vanusega liivakividesss murrutatud astang kusagil ei paljandu ja seda võib jälgida üksnes merepõhjas. 

Päite panga jalam

Pakri poolsaare lääkülje keskosa

VAATAMATA oma suurele ulatusele, on Balti klint üllatavalt hästi välja peetud, nii et Ölandi saarel nähtav klindiastangu läbilõige on üsna hästi äratuntav ka ligi 1000 kilomeetri kaugusel Laadoga lähistel, rääkimata siis juba Põhja - Eestist. Kuigi Balti Klint on oma nime saanud Rootsimaalt, on selle kõige mitmekesisemad ja klassikalised näited ikkagi seotud Põhja - Eesti pankrannikuga. Kõik, mis Balti klindil on välja pakkuda, on just siin  ja kõige suursugusemal moel esindatud. Klindi läbilõikes paljanduvate kivimilademete ja kihistute nimetustes on äramärkimist leidnud – kuigi Eestit kui suuromanikku eelistades – kõigi selle osalusmaade kohanimed. Ordoviitsiumi ladestusse kuuluvad neist järgmised lademed: Kukruse ( lubjakivi),  Uhaku ( savikas lubjakivi), Lasnamäe (ehituslubjakivi), Aseri (raudoiide sisaldav lubjakivi), Kunda ( lubjakivi, tasemeti raudoiide sisaldav), Volhovi( glaukoniiti sisaldav lubjakivi), Billingeni (kirjuvärviline  glaukoniiti sisaldav lubjakivi), Hunnebergi ( pehme roheline glaukoniitliivakivi), Pakerordi ( pruun (diktüoneemakilt ja detriitliivakivi).  Kambriumi ladestu lisab siia omalt poolt veel Tiskre (ülipeen liivakivi), Lükati (ülipeene liivakivi ja roheka savi vaheldumine) ja Lontova kihistu (nn kambriumi sinisavi) nimetused. Eelnevas loetelus on ära toodud pea kõik klindiastangutes avanevad või paljanduvad lademed ja kihistud. Valdav osa ordoviitsiumi klindist on esindatud aga vaid kivimitega, mille teke jääbad vahemikku ordoviitsiumi Lasnamäe lademe lubjakividest kuni kambriumi liivakivideni. 

MAAPIND tõuseb üha aeglasemat, ja seetõttu moodustub ka Balti klint üha aeglasemalt. Aga täielikult lakanud moodustumine ei ole. Kohtades, kus üha taanduv meri ikka veel astangu jalamit noolima küünib, taandub astang tasapisi aga vääramatult .Neid kohti on aga õige vähe järele jäänud, nii et kahe käe sõrmedest on üles lugemiseks enam kui küllalt. Kolmes-neljas kohas mõne kilomeetri ulatuses Ölandi läänerannikul ja Osmussaarel, Suur- ja Väike-Pakril, Pakri poolsaarel, mõnes üksikus kohas Suurupi ja Kakumäe poolsaarel ning seejärel jupikaupa pikal rannaribal Ida-Eestis Malla ja Utria vahel. Viimases lõigus meri päris astangu ligi ei pääse ja noolib üksnes jalamit. Aga tulemuses ei ole vahet, sest astangu taganemiseni viib lõppude-lõpuks välja nii esimene kui ka teine tee, kuigi mõnevõrra aeglasemalt. Klindiastangu taandumise kiirust määrata on raske, sest see oleneb eelkõige mere lähedusest ja hoovustest, mis on määratud murendmaterjali ära transportima. Küllaltki hästi on nähtav joon, kus peatus viimane mandriliustik enne ta teele jäänud klindiastangu ületamist. Liustiku ahistusest vabanes kogu Balti klint ligi 11 000 aasta tagasi. Kui teada klindi tolleaegset ja tänapäevast asukohta, siis ei ole ka kuigi raske selle taganemiskiirust välja arvestada. 
See kõigub vahemikus mõnekümnest sentimeetrist kuni mõne meetrini saja aasta kohta. Äärmuslikes kohtades nagu näiteks  mõningate neemede tippudes võib see olla veelgi  suurem, küündides kuni mitmekümne meetrini saja aasta kohta. 

Suur-Pakri saar

Balti klint Venemaa poolt vaadatuna

POOLSADA kilomeetrit  Ölandi saarest ida pool saab merepõhjast alguse teine ulatuslikum Balti mere äärne astangute süsteem – siluri klint. See klint, millel pikkust vaid viiesaja kilomeetri jagu, kulgeb oma lähtekohast alates piki Gotlandi saare looderannikut, siis paarsada kilomeetrit Balti mere põhjas kuni Saaremaa looderannikuni välja. Sealt edasi kulgeb see üle Saaremaa ja Muhumaa põhjaranniku kuni Mandri-Eesti keskosani välja. Nii nagu Balti alias Ordoviitsiumi klinti kutsutakse Eestis selle asukoha järgi Põhja-Eesti klindiks või pankrannikuks, nii kutsutakse ka siluri klinti tema asukoha järgi mõnikord Lääne-Eesti klindiks.  Oma mõõtmetelt jääb siluri klint oma kuulsale eelkäijale küll alla, kuid seda ei tahaks öelda tema väljanägemise kohta. Nii Gotlandi looderannik kui ka Saare- ja Muhumaa põhjarannik pakuvad hulganisti välja meeliülendavaid vaateid nii maale kui ka merele. Veelgi uhkem kui maal on siluri klint merepõhjas, kus selle astang oma kuni 50-meetise kõrguse poolest võib julgelt võidelda isegi Balti klindiga. Kui Balti mere põhjas on siluri klint küllaltki pidev, siis Saaremaast alates esineb see üksikute isoleeritud saarekestena. Balti klindi põhiliseks kujundjaks oli ja on suhteliselt kõvade lubjakivide ja tunduvamalt pehmemate liivakivide erinev tugevus. Siluri klinti ilmestab Jaagarahu lademesse kuuluvate  kõvade bioherme sisaldavate lubjakivide ja Jaani lademe pehmemate merglite vahelised erinevused. Kuna riffmoodustised biohermid esinevad isoleeritud saarekestena, siis sellest ka klindiastangu katkendlikus. Siluri klindist lõuna pool, põhiliselt Liivi lahe põhjas, kulgeb paarisaja kilomeetri ulatuses devoni liiva - ja paekividesse kulutatud katkendlike astangute jada, mida eelpoolkäijate eeskujul on hakatud tingimisi kutsuma devoni klindiks. Ruhnu saar on tegelikult klindisaar ja üks väheseid selle klindi äratuntavaist silmaga nähtavaist moodustistest. Ka Eesti äärmises kaguosas devoni paekividest platood ümbritsevas astangus võib hea tahtmise juures devoni klindi ära tunda.